inimeseks olemisest vol 2

rattaga sõites puhuvad tuulega pähe igasugused mõtted ja formuleeruma hakkavad arvamused teiste inimeste arvamustest selle kohta, kuidas INIMESED elavad. kaasa arvatud mina. või vähemalt, kuidas elama peaksin ja milliseid ressursse oma elus kasutama. mina aga mõtlen omi mõtteid. veel enam huvitab mind küsimus, kes on inimene? mis kuulub inimese juurde? mis kuulub aga inimeseks olemise juurde? (need kaks on vististi erinevad asjad, vähemalt hetketundmus ütleb nii).

akadeemiline haridus. see on hea. õpetab olema akadeemiline, tundma süsteemi, sest ikka tuleb ette, et peab süsteemi tundma, sinna sisenema, selles funktsioneerima, seda lahti kodeerima ja ka seda tüssama (mitte tingimata materiaalselt). distsiplineerib ja ka sanktsioneerib, halvimal juhul dogmatiseerib. see on faktid, pagas, silmaring. samas silmaring mingites piirides, piiratud silmaring teadusteooriate või konkreetse õppejõu nägemuse raames (annaks see ja teine, et see siis võimalikult lai oleks!!!). lubab valida. õpetab töötama.

see kõik tundub oluline siis, kui on materjali, mille peal neid oskusi rakendada; on olemas põld, kuhu neid fakte külvata. ehk - on olemas inimene, kes seda kõike endast läbi laseb ja nõnda sellest midagi uut loob. võib-olla uut põlvkonda? enne peab olemas olema inimene sisemiselt, mitte lihtsalt inimene liigiti. vist. aga mis on see inimene inimese sees? millest ta tehtud on? kust ta tuleb ja kuhu läheb?

mul on tunne, et mu elus on olnud kõigepealt mingi akadeemilisus selle piiravas, kinnitusi otsivas tähenduses, sest kas ei ole siis kinnituse otsimine olemasolevatest süsteemidest just see, mis enamasti piirab? laseb rahulduda teadmisega, et “see on õige, sest tema ütles nii” või “juba … tehti nii” või “naabrid teevad ka nii”.

võib-olla teevad inimeseks kogemused. nende tundmine, läbielamine selle kõige teadlikumas vormis, mis väldib pinnapealseid kriimustusi. rahutus, mis sunnib otsima, tasakaal, mille leidmisel tundub see nii kõigutamatu ja kosutav ning mis järgmisel hetkel sind peru hobusena oma seljast laia maailma viskab. usk endasse või vähemalt oma unistustesse. võib-olla teeb teater inimeseks, sest annab inimkarakteritest ja emotsioonidest kõige ehedama ja äärmuslikuma kogemuse.

aga jah. eks inimeseks olemine ja selle kõige tundmine eeldab eeskätt seda omadust, mida ütles vari eelmise postituse kommentaarides: olla inimliik. aga vares olla saab ka. õige natuke, aga saab :)

tahaksin kellegagi rääkida sellest müstilisest olendist - inimesest. inimeseks olemisest ja inimesest meie sees. ja teatrist inimeses ning inimesest teatris.

inimeseks olemisest vol 1

kes on inimene? mis teeb inimese(ks)? mida tähendab mõiste “inimeseks olemine”? oleks huvitav, kui keegi ka oma mõttetera siia kirja paneks. anonymously is fine.

may I pose THE question?

kui mart tuleb värskast koju, vaatab ta baarikappi ja küsib just selle küsimuse. (asendage sõna “rum” sõnaga “vein”. mõnikord küsin ma ise ka just seda). tõstan klaasi auri terviseks! ja nelja aasta pärast näeme (tulen sulle siis tänaval vastu ja pean end tutvustama, et tere, mina olen liina.) teise klaasi tõstan marioni terviseks, kes just lõpetas.

roostal

vastu kalda-äärt rõkatavad lained sosinaiks, pillates vasena punavat loojangut liivale. üksikud hinged, käes virvalaternad, süütavad neist hõõgveil killukaist virvatuled ja riputavad need metsa, et teekäijail seltsim oleks. siin-seal on näha viie varbalohuga jäljekühme, mis tiidsalt laiu poole sammuvad, lainesõrmed meelalt (jälje)kandu noolimas.

roostal olid suvepäevad. homme sõidan ära viini ja algab puhkus. PUHKUS. seal ootavad emotsioonid kogemist, muusika kuulamist ja paber selle kõige kirjapanemist. olge teiegi nii kaua mõnusad.

plagiaat

mis on aeg, tõde või maailmapilt, kui elame samas hetkes, aga tagasivaates on kõigil erinevad mälestused? ja kui aja möödudes kirjapandud mälestusi üle lugedes tunduvad needki kellegi teise omad, sest aeg kisub tiksudes kirjutaja sõrmede vahelt kõik kirjapandu, omistab selle, muudab aja (enda) looks? plagiaat! plagiaat! plagiaat! - ajalugu plagieerib meie kõigi elusid. kas eile samal ajal oli maa kindlalt teie jalge all? aga eelmisel aastal samal ajal? üle-eelmisel? tik-tak. aastad võivad ju mööduda, aga õhtud ei unu.

mina arvan lihtsalt nii.

maailma parim hetk. lamada kõhuli voodis ja piiluda poolkinniste silmadega rõduääre lippide vahelt laskuvat päikest. veel üks hea hetk. hommikune kohv aurab hommikujahedal rõdul. kusagilt tuleb niidetud muru lõhna ja kõrvalmaja rõduuksest paistavad kellegi paljad jalad ja valge pitsäärega öösärk. ja veel üks hea hetk. laupäeval on trisolde. ja veel üks kõige parem hetk. pühapäeval tulevad kokku kallid karvased ja kallid sulelised, keda pole lubamatult kaua näinud. koguneb ooperiklubi. ja kui keegi leiab mu blogi otsisõnadega “nagu armunud märtsijänes”, siis on ta täiesti õiges kohas. mina see olengi.

mulgimaal.

täna oli emotsiooniderikas päev. tuli kokku see osa minu suguvõsast, kellest ma praktiliselt midagi ei tea. ühesõnaga, kord aastas tuleb käia matustel, et olla teravalt teadlik sellest, mis sul on ja mis võiks elus oluline olla. haridus, mis kindlustab sulle 50% võtmest. haridus, mille sa hülgad millegi olulisema ees. valikud. äratundmised - ma olen nii oma isa moodi. lausa nii, et näen end justkui kõrvalt. ja mitte kunagi EI TOHI lasta inimestel oma sisemisi mõrasid suuremaks kõigutada, ka siis, kui nad on sinu otsesed sugulased ja võiksid veresidemete poolest pretendeerida valikutele, mis on ainult sinu enda teha.

astusin vanaema juurde sisse. raamaturiiulilt torkab miskipärast esimesena ja teravalt silma romaan “vana mees tahab koju”. nüüd on ta vist juba mõnda aega teel olnud. on müstika, kui siirad võivad olla naerupursked läbi siirate pisarate. vanaema on endiselt võilill, mis särab, on tugev, nutab, aga ei murdu. loeme ajalehekuulutust. “pika haiguse järel lahkus ***** *****. mälestab elukaaslane.” seletus, miks keegi teine sinna kirja ei läinud on lihtne: “me olime ju terve elu kahekesi…” jah. “ja homme ilmub lehes tänuavaldus perearstidele, hoolekandele ja…” see vist ongi maailma kõige suurem tänu, sest see tuleb kõige puhtamast südamest. meenutame, naerame, nutame, kohmetume.

kabelis on nukker-rahulik. ootame natuke. ehk tuleb veel inimesi. arvestatud on 18 inimesega. tuleb aga kümme. piinlikki on. aga mis teha. viimane tulija on viljandi “jurodivõi” nõukaaegsel meesterattal, üleskääritud dressipükste sääred jalgade ümber laperdamas ja ketsid tolmust helendamas. puhtsüdamlikult aus nagu “boriss godunovis”. tema on meie RAINMAN, ainult dustin hoffmanil on tumedamad juuksed ja ripsmed. nii saadamegi ta ära - matusetalitaja pisut lääge-pateetilise kõne ja vibreerival baritonil esitatud laulu saatel. sulelised ja karvased, lihtsamast lihtsamad inimkogud tema ümber. ma ei teagi, kas oli kohal keegi, kes talle päriselt veresugulane oli. mu vanaema on tugev, sitke. see on tema juurtes. elu on loomulik, surm on loomulik. aga siis raiub reaalsus sisse, et edasi tuleb minna üksi. korraga küsib ta keset peielaua melu, silmad lapselikult säramas, et kas me enam hauale tagasi ei lähegi? nagu oleks kallis inimene lihtsalt otsustanud ühel hetkel mujale kolida ja nüüd tuleb talle lihtsalt külla minna. ilmselt nii ongi. loomulik.

peielaud muutub kiiresti kohvikuks. üks vanem daam sisustab kolmveerdand tundi oma erinevatest suhetest rääkides. korraga räägib ta sellest, kuidas ***** ja tema mees olid koos viina võtnud ja siis laua taha magama jäänud. daam oli viina pudelis veega asendanud ja kui mehed jätkasid, klopsisid nad veel kaua veepitse kokku, enne kui vahet märkasid. ega asi ongi ju alati seltskonnas, mitte viinas, et te teaksite! kõigile meeldib rääkida iseendast. me lähemegi kiiresti oma eludega edasi, kõigi 9-ksaga.

RAINMAN matustele ei jõudnud. aga peielauda tuli ta rattaga, parim ülikond seljas, ketsid jalas. ainult kuuereväär oli tagurpidi. aga ta tuli. maailma nukraim pilt, lausa naerma ajas! otsisime siis köögist jahtunud toitu ja kostitasime teda sellega, mis järel. sööb vaikselt. leplikult. heledad ripsmed taldriku poole kooldu. küsib vaikselt. naeratab. sööb. kõik heldivad.

lähen WC-sse. katsun oma jalgu ja käsi - OLEN OLEMAS! söön elust pakatades mitme eest, et poleks märgata teiste puudumist. tunnen, et peaks rohkem inimestega kokku saama, tekitama küünarnukitunnet. praegu summutab taaskohtumiste elevus kurbade sündmuste veel pindmise lõikehaava valu. ja asfaltteed annavad märku elust, mis rehvide sahinal pulbitseb.

ma tahan üks kord lamada niidul, kukal mullasel maal, nägu vastu õhtusooja taevast, mart minu kõrval, ja tunda rohukõrte lõhna ja kuulda metsavaikust, mis ongi see eestimaa, millest minagi osa olen.

omistame hetkele liiga suurt tähtsust ja muretseme käessoleval hetkel liiga palju seepärast, mis hiljem tuleb. selle asemel võiksime mõelda, et praegused valikud ei taga meile tingimata turvalist tulevikku - tuli kõrvetab, aga sinna on hea tormata!!!!!!!!!!

tagasitee tallinnasse on täis ilusaid teeäärseid maju, põldude lõhna, tolmavat teed ja loojuvat päikest. naeru ka. vaikust ka. ükskord sain jõudu ja see ei lähe meelest :)

lammas

…ujus täna rekordi. sain liuglemise ja hingamisrütmi kätte pärast neid pikki aastaid pladistamist. täna kadus 10×50 m nagu nalja! peale sai veel 6 otsa ja siis veel 7. väga hea tunne on! nüüd on vill krussis ja kohev! võite kohe näpud sisse sugeda või pai teha.

tri.sol.de.

mõned mõtted ainult. täiesti irratsionaalsed hetkeemotsioonil kirjapandud mõtted.

mul on tunne, et see muusika on need 75 aastat, mis on möödunud viimasest trisolde etendusest meie majast, küpsenud seinapragudes ja põrandalaudade all. oli vaja see lihtsalt üles korjata ja kõlama panna. lihtsalt nii loomulikuna kõlas see nüüd. äratuntuna, omasena. suur kummardus eeskätt arvo ees, kes selle kavva võttis ja jonnakalt ellu viis ning seejärel kohe orkestri ees, kes andis mulle viimaste aegade kõlaelamuse: ma ei ole kunagi meie orkestrit niimoodi kuulnud. võib-olla olin tunnistajaks sellele ühekordsele imele, mis sünnib. ma ei saa garanteerida, et see uuesti juhtub, aga täna õhtul oli ime meie ees ja ümber. solistid olid esmaklassilised. aga mitte sellest ei kirjuta ma täna.

raske on midagi öelda, mis peaks tänase õhtu emotsiooni või sisu edasi andma. …was du frägst, das kannst du nie erfahren… aga nii ta tuli.

hirm millegi nii suure ja mitmetasandilise ees. see on nii suur ja sügav, et seda saab mõista ainult kogedes, kasvades ja õppides. ma ei oleks iialgi NII wagnerini jõudnud. pliiatsinärimised ja hirm valge paberilehe ees. mõtted. ööde kaupa mõtteid ja tundeid, mis kuidagi ei taha sõnadesse settida. ajanappus. emotsioon. tunne, et keegi ei mõista. muusika. muusika. ja korraga hakkas jooksma väga suur lugu, muusikas, filosoofias, surmas, elus, küsimustes. meenutused. esimeste proovide avastus-elamused. soov maailmale hõisata. soov maailma eest kuhugi pageda. sein. pidur. hirm. kõige välise tühisus. inimeste tühisus - IKKA VEEL. õnnejoovastus-MÕISTMINE-õnnejoovastus. taju, et olen ikka liiga väike selle kõige jaoks. hüsteerilised naerupursked, mis pisarateni viivad, kui me elleniga tundide kaupa klaviiri taga istume. parandame. parendame, kahtlused. lootus. vanemakssaamine. väsimus. 2,5 kuud ilma ühegi puhkepäeva või vaba õhtuta. kriis. pohhuism. kriis. emotsioon. mõte, et see sündimisvalu, see kogemisvalu ei ole väärt iseenda tervist ja isikliku elu rahu. ühesõnaga, esietendusele läksin täiesti tühjakspumbatuna. kui aga istusin saalis ja kulgesin 4 h muusikas, tundes, nähes, nägijaks saades… siis oli see jälle see ainus võimalik olemasolev maailm. seisin aplodeerides püsti ja pisarad voolasid, sest hea, nii hea oli, et see ooper meie lavale jõudis. hea, nii hea, et see meile kõlas. lõpuks. ma poleks eales uskunud, et wagneri “tristan ja isolde” on see äratundmine, see hingeline seisund, mida nii vaja on olnud.

mul on täiesti kama kaks, kas on keegi, kes ei suuda mõista lavastuslikku “kontseptsiooni” või muusikat või mida iganes. tänane kogemus on midagi niivõrd isiklikku, et seda üldistesse parameetritesse suruma hakata oleks vägistamine. isegi avalik arvamuse avaldamine kõlab kellegi teise maailma väiksuse pealesurumisena. ma isegi ei taha kuulda tänase õhtu kommentaare. ma ei taha lugeda artikleid-arvustusi, analüüse… ma ei taha seda kellegagi arutada, seda seletada. kõik, mis ma ütlema olin võimeline, on kavalehel - niidiotsad, mida mööda kulgeda. ja samas on praegu tunne, et kogu kava on tühi töö - ei saa ju sõnastada seda, mida on võimalik ainult KOGEDA! sa kas mõistad või mitte. tänane õhtu oli sõnastamistest ja hinnanguist kõrgemal. mittemõistmine on iga inimese enda probleem, ükskõik, mis tasandil mõistmine aga iga inimese suurim õnn.

mis see siis oli… võib-olla see ime, mida ei saa ise esile kutsuda. ülim inspiratsioon, ülima puudutus, mis vaid kord väga pika aja jooksul osaks võib saada? mingite energiate ristumispunkt ja meil oli õnn selle punktiga kohtuda. õigel ajal õiges kohas :)

hetkel on väsimus. kõik on üle võlli käinud. valmistumine 180-kraadiseks pöördeks on toimunud pikemat aega. nüüd on see käes. võib-olla tuleb siit ka üks osa vanemakssaamisest. vist jah. lõhkikiskumised. aga taastumine võtab aega. päris pikalt. enne paari kuud siit välja ei tule. eks näis, kellena ma siis enda ette astun.

that’s the way life goes.

mõnikord saavad inimesed hakkama asjadeta, mis on nende liha, luu ja veri. ja hingeta inimesi on ju ka. võib-olla saaksin ka mina ilma. teatrita. kui püüaksin. püüaksin. kinni. ja hoiaksin. hoiaksin tervitades. tervist. kust läheb piir?

programmeeritud elektrijänes, mitte märtsijänes.

singspiel

olgu rõõmusõnum mu tänase päeva viimane/homse päeva esimene postitus. ostsin endale singspieli (see must iludus alumise pildi peal). miks ma teda nii kutsun? noh, mõni annab nimesid oma kitarridele, mina jalgrattale - lihtsalt ta kummid laulavad praegu veel ja mäest ülesminek on kui lapsemäng. ja teate, ma ikka olen vanake hotapõtš - katsusin mitmeid rattaid poes ja kui sain selga istutud ning parklas tiiru tehtud, siis EI OSANUD MA KÄIKU VAHETADA! ühtpidi sain hakkama, aga raskema käigu peale enam ei saanud. minu 11 aastat vanal rattal lihtsalt tuli mingit kangi keerata, siin aga - ole lahke! - vajuta ühelt poolt nuppu, vajuta teiselt poolt nuppu. pidur PIDURDAB sõna otseses mõttes ja mäest saab üles ilma põlvi lõhkumata. esirattal on amort. ausalt, tehnika on mõnikord imeline. niisiis, ma unustan auto, lasen mardil hommikuti pool tundi kauem magada ja kihutan oma uue musta iludusega. hooaja lõpuni on 1,5 kuud - ja siis, ei mingit tsivilisatsiooni, arvuteid, telefone… ainult my bike, raamat ja loodus! üks õpetussõna veel: never-ever võta laupäeval tööl olles vastu telefonikõnesid - ainult sekeldused. MUSI teile ja MUSI esimese korruse panipaigas tukkuvale Singspielile.

paanikafläššš

paanikatsüklis. täna lõunast. 24h ei ole piisav. selline tunne on, et ei julge enam kellelegi näidata, mis kirjas. ja rääkida ka ei julge, et ma ei jõua. võib-olla hakkan tükkideks pudenema kõigi erinevate arvamuste ja soovide vahel. 24h ei ole päevaks piisav. ma ei saagi koristuspäevale. suitsu tahaks praegu väga. positiivne on see, et täna laulab traviatas dubr. violetta rolli. ma ei ole teda veel selles kuulnud. ostsin endale täna ekskursioonide jaoks märkmiku kirjaga “witch” (tänase päeva puhul väga temaatiline. hääd teile.). lihtsalt. paanika. on. ei. ole. on. ei. ole. on. ei. ole. on. ei. ole. on. ei. ole. on. ei. ole. on. ei. ole. on. ei. ole. on. ei. ole. on. ei. ole. on. ei. ole. on. ei. ole.

heatujufläššš

aaaa ma lihtsalt tahtsin praegu öelda, et pagana hea tuju tekkis korraks. (näete, ma ei virisegi kogu aeg). lihtsalt kolisin turunduse aknalauale kevadele lähemale ja püüdsin lugeda seda, millest peaks tulema tristani kava. oh. oh. lehed akna taga lähevad järjest suuremaks, silme all lausa. täna tulin rattaga tööle. kes ütles, et meil parklas ainult autod kolmekordselt kinni pargitakse? proovi ajal oli mu resti külge kinnitatud ratas kolmest rattast kõige alumisem. okei. ma lähen loen oma trisoldet edasi ja ajan end taas tsüklisse (koosneb närveerimisest, paanikast, masendusest, uskumatusest ja jälle lootusest). lallalalllalaaa! ma armastan oma tööd täitsa pööraselt, mis siis, et ära väsin. lallallallaaa! (vabandage ON KEVAD!!!!!!!!!!) kõik on ära läinud ja on vaikne - jeeeee!! on kevad - jeeeeee!! ühesõnaga - täitsa jeee.

vaieldamatu loogilisus

eile oli reede õhtu. täna on laupäeva hommik. vaieldamatu loogilisus, aga võib-olla ajakski hulluks, kui alles hommikuti selguks, mis nädalapäev on (peaasi, et ei oleks kogu aeg kolmapäev nagu marquezel). eile õhtul võtsin jalad alla ja läksin parki ja mere äärde jalutama. uskumatu kevad: karvaudemeis lehepojad okste peal kõõlumas, ussikesed karjuvad mulla sees, kust linnukesed neid agaralt välja siblivad ja siblitud niiske muld lõhnab soojalt. iga põõsa all on noortekamp, kes tarbib vägijooke (aga võib-olla naudib ka kevadet, sest juba on seda päikeselõhnalist õhku). kummaline, et aastaaegade vaheldumine suudab niimoodi vaimustada, ja veel ühte ja sedasama inimest.

eelmisel nädalal sulgesin vana padja koos enda ja teiste unedega tõmblukuga kilekotti. lubasin, et hakkan sellest ööst uude patja koguma uusi unenägusid ja mõtteid, aga need sarnanevad ikka veel vanadega. hämmastavalt igav.

mart kallis on proovis ja siis teeb tunde ja siis on “rigoletto” täis soolosid. tahaksin ta päevaraskuse ja väsimuse kuhugi ära kanda. ja homnegi päev pole päris iseenda päralt. võtaksin üldse selle lokkava väsimuse ja niidaksin tasaseks. (sinna alla võiks jääda ka üks märtsijänese lontkõrvadest, sest see valutab ja kuulmekäik on paistes ning sama suur nagu murukastmisvoolik).

nüüd algab minu carpe diem - koristada, wagnerit kirjutada ja siis seda viisaastaku raamatut teha. teie minge aga kevadesse! 18 kraadi lubati, ärge raisake aega! puhake!

epitaph

täna tuli üks selline lugu meelde.

pingestatud suhe

“kõige rohkem inspireerib mind kergelt pingestatud suhe”, ilutseb sinine, veel luitumismärke mitteilmutav markeriga kirjutatud paberloosung minu toa seinal ema juures. jah jah ja veelkord jah. ma arvan, et see suhe on ideaalne - see on minu ja teatri vahel. ma olen täis laengut, ideid ja mu käed värisevad, sest ma ei jõua nii kiiresti trükkida, kuivõrd mu sees kobrutavad ideed ja mäslevad tunded. tristantristantristan. ja kui palju suudan ma arusaadavaks kirjutada? praegu on ammuoodatud hetk, see vastikult mõnus kõdi kõhus nagu enne eksameid, mis sunnib sind midagi tegema - just SEE tunne, mis paneb pliiatsit haarama ja kirjutama. see tunne, mis rahuldamatuna tekitaks kõhtu kivitunde ja SEE tunne, mis paneb sind mõttepurskega üheaegselt kartma, et sa oled liiga väike ja saamatu vahend selle SUURE väljendamiseks. oi kui hea ja väsinud ja tühi on pärast tunne… nüüd ei tohi te mulle helistada, mu mõtteid pikali kukutada või teelt eksitada. see on vastandlik tunne, suur armastus, NEEDUS mis sind paneb ümber nõiakivi käima ega lase sul kaugemale minna. kui õudne oleks olla, kui oleksin mõtteid, tundeid ja pealehakkamist täis, aga see kuhjuks kivideks mu kõhus ja kivideks mu südamel? kui ma ei oleks teatris……….kas ma siis üldse oleksin?

nostalgia!

mul on neid kodus terve karbitäis! aitäh alinale :)

minust saab tšello

nii. nüüd on paigas. ma hakkan ka tšellistiks. võtsin eesmärgiks Saint-Saënsi “luige” esitamises mardist paremaks saada. harjutamist alustan juba täna. vaadake siia. lihtsalt geniaalne (pange kõlarid ikka sisse)! kumb siis rohkem punkte kogub?

üledoos2

võib-olla on selle kategooria postitused vabanduseks/selgituseks, miks ma nii võimatult käitun viimasel ajal. vähemalt nendele inimestele, kes seda blogi loevad - oletan, et need on ka inimesed, kes minuga otseselt suhtlevad ja seega on mu tujukust märganud. kevad on tulnud, aga koos väsimusega - mina palusin tulla ilma.

valan siis kõik välja. olen väsinud inimestest - lihtsalt sellest mürast, mis nendega kaasneb - hääled, itsitamine, kõvahäälsed telefonikõned, telefonihelinad (hea meelega viskaksin enda oma vastu seina pilbasteks, aga kahjuks on meil küprokist seinad (ja ei huvita, et see sõna on valesti kirjutatud)), olen väsinud sellest, mida inglise keelt kõnelevad rahvad tunnevad termini all “name dropping”, olen väsinud egodest, kiirustamisest; kõigest, mida PEAB tegema. ma ei taha ärgata nädalalõppudel varem, kohustusest, sest muidu ei jõua ma tööd lõpetatud. olen väsinud sellest kiirusest, sellest pressivast ajast (mis kurat see aeg on?! ööpäev ei ole ju sellest pikem ja päike tõuseb hommikul ikka samast kohast). tahan marti ja metsamajakese vaikust. vaikust. vaikust. ühte päeva, kus ma ilma süümepiinadeta MITTE MIDAGI, v.a lugemine ja jalutamine, ei tee. olen väsinud mäletamast, meeles pidamast, oma arvamuse avaldamisest (see ei huvita ju kedagi, küsitakse ainult selleks, et ise midagi öelda), arvamuse OMAMISEST isegi, diskuteerimistest, aja peale sünnitamistest. tahaksin üks kord veel tunda seda, et ma teen midagi rahulikult, mõttepausidega, seedides, ilma katkestusteta ja tegutsemiseks 15-minutiliste pauside kerjamiseta kogu maailma virr-varri ja pealepressiva kiiruse vahelt. ma olen lihtsalt kevadeks nii väsinud. ärge küsige, mis aitab. ma ei tea. võib-olla see, kui mind isoleeritaks, et ma kallitele oma viri-pirinaga haiget ei teeks. aga võib-olla see, kui minu asemel oleks keegi teine. miks ma ei murdu ometi? siis oleks mul vähemalt õigus tunda kõike seda ja nutta ja naerda ja teha emotsionaalseid kannapöördeid, sest siis oleks lihtne öelda, et ma olen hull. võib-olla olengi.

kevad on ju

niiiiii suuur kevad on! eile asendati draamakas “voldemar”. sigavihane olin. aga siis sündis sponta otsus, et läheme ratastega maailma avastama. ei saanud olla paremat tujuparandajat. suuuur kevad on ja ma tahan õue! mjäu!

üledoos

ilusad ilmad on. tundub nagu oleks kevad. eile sai kaua räägitud teatrist ja kunstist. ma ei oskagi seisukohta võtta, on sellised filomised naljakad või mitte. naljakad tunduvad kõrvalt kuulata, kuidas püütakse kunstide sügavaimasse olemusse süüvida (miks!? kunst lihtsalt on). samas, kellelegi millegi lahtirääkimine võib viia huvitavate äratundmiste ja taipamisteni. selline asi siis.

aga ikka veel on tunne, et on üledoos. üledoos mõtlemisest ja suhtlemisest. õhtuks aju valutab ja tundub kuum ning hell. hommikul ärgates on sama tunne. iga mõte, mis peas liigub, teeb oma liikumisega haiget ja kraabib hallolluse sileseinu. igasugune suhtlemine nõuab ületamatut pingutust. mõnikord siiski õnnestub. iga väike asi viib endast välja ja tahaks oma emotsioone kuhugi luku taha ja vati sisse toppida, et need välja ei pääseks. kevadväsimus. vaikust. vaikust. vaikust tahaks. saaks nüüd üle koerasaba (üks vägev bernhardiini paks ja suur saba, aga ikkagi koera saba), mis on jäänud hooaja lõpuni. siis tuleb puhkus viinis, siis tuleb täiesti selline aeg, kus mobiil ei helise ja nett saab kappi ära pandud… mmmm. siis ma loen. siis ma kirjutan ümber üht kirjavahetust, millest ehk midagi annab ilmutada. siis ma… aga praegu on veel bernhardiini saba. 5 hooaja raamat, uue hooaja raamat, 3 infotundi, tristani kava ehk suur julgustükk ja muid asju. mul läheb see väsimus üle, ma tean. läheb läheb läheb. ma pean end lihtsalt kokku võtma. ja teate mis…!!!!

MART TULEB TÄNA ÕHTUL! weeehaaa! alates kolmandast päevast ma ei olnudki enam nii ninnu-nännu ja sain ilusasti hakkama. päris õhtud olid aga nukrad. I am sometimes so scared of myself, of what the silence will reveal. mõtteid mõtteid mõtteid ja need ei ole ju tervislikud :)

laupäeval aitas jänes koristada ja pärast leidsin pargist esimese unise lepatriinu, kes päikese käes müüripraos tukkus. ning ühe kummalise varese leidsin ka (mitte müüripraost). meri on praegu helesile ja mehed jalutavad katusel ning uudistavad, mida ma kohvitassi taga arvutiga teen. olks, ma koristan veel natuke ja siis võtan aastaraamatu käsile ja siis tõttan lennujaama.

unglued to the core

tunnen end viimasel ajal miskipärast nagu nurkaaetud loom, kes valimatult hammustab tema poole sirutuvaid käsi. ja vahet ei ole, kas need käed tahavad pai teha või kinni võtta. aju protesteerib igauguse info vastu, mis minu sisse püüab pugeda.

give me time and give me space

give me real, don’t give me fake

give me strength, reserved control

give me heart and give me soul…

andke siis andeks, kui mõistmatu ja ebaõiglane tundun. see läheb mööda. “lihtsalt on üheksas kuu ja ma olen väsinud…”

 

loodus puhtaks!

kus siis veel, kui mitte eestis pole maailma kauneim loodus… oleks aeg oma saast kokku koguda ja ajuvabade rullnokude tagant ka õllepurk ja burksipaber üles korjata, sest nende nupp ju ei noki. ja kui mõne teolt tabame, siis seome kinni ja kallame prügiga üle.

et…kuna ei olegi nii, et igaüks regab end, vaid opereerimiseks on vaja registreerida väghemalt kolm inimest, siis kes on need, kes minuga tulevad? liigutame natuke värskes õhus ja teeme ise midagi selleks, et meil hea oleks. vaata siia, siis saad aru, millest räägin. mina olen käpp.

maailma kõige kurvem jänes. (memmekas ka).

see postitus tuleb väga isiklik, seega need inimesed, kes isiklikesse eludesse piiluda häbenevad, võivad siia klikkida.

alustame. mina olengi hetkel kõige kurvem jänes maailmas, mitte seepärast, et algab viimane märtsinädal… tänase hommiku lumetuisused varatunnid viisid mardi austriasse, kus ta on terve nädala õpilastega konkursil. eile olin ekstra pahuras tujus ja tihkusin vahelduva eduga tolmulapi sisse ja valmiva “wallenbergi” DVD I vaatuse demo peale nutta (töötas siiski pärast veel). natukene aitab see, et seal on mäed, mis mardile meeldivad ja ehk saab ta ka suusatada ning mina mõtlen sellele, et nüüd teen lihtsalt hoogsamalt tööd ja et järgmisel esmaspäeval on jällenägemisrõõm seda suurem. aga ikkagi, ma ei oleks uskunud, et ma niiiiii suur memmekas olen. (võin seda siin kõvasti öelda, sest mart ei saa nädal aega netti ja seega ta ei saa teada, kuivägaväga ma memmekas olen… ja noh. kompensatsiooniks lähen homme tema kampsuniga tööle! pealegi on diivanil võõras tšellokast ja sellest on imelik. krt küll!)

jätkame torinat. mul on kolossaalsed emotsionaalsed kannapöörded ja ufootilised pearinglused. täielik disko - vaatad paremale, maailm tuleb sekundi pärast pilgule järgi ja vabalangemise tunne käib südame alt läbi - weeeeeee! rahulolematus iseenda tegemistega on kasvav. ajaformaat pigistab.

reedel kohtus ooperiklubi ja vaadatud sai kozenaga “orpheus ja euridice“; ja see, kuidas mr bean “armujooki” laulis (pean ütlema, et ta hakkab mulle isegi juba sümpatiseerima - siin meeldis tema vokaal mulle enam kui traviatas.) üks südamesttulevaim furtiva, mis endalegi sarnase silma tõi (jälgige tema ilmeid lõpus, enne kui aaria kordusele läheb). ja päevatemaatiline rockooper “jesus christ superstar” ei puudunud meie menüüst ka mitte. juudas oli ainus mõtlev mees ja sellest kogu häda. aga ikka juhtub, et keegi mõtleb ja seeläbi kannatab.

kati ja arni kinkisid mulle tagantjärgi sünnipäevaks jänese! ehtsalt rohelise märtsijänese. on teine nüüd tiibadega poniga mul kaisus öösiti ja päevad veedavad mu teki peal lesides. AITÄH!

olgu. kell on pool kümme. viskan dvd-mängijasse peale selle, sest muidu ei saagi tagastatud. homme ootab tristan ja isolde dvd ja wagneri seltsi kohtumist meie majas meenutav lindistus - mul on vaja suurt julgustust ja julgestust, et hakata tegelema “tristani ja isolde” kavaga just sellisena nagu tahaks ta välja tuua. see teema on liiga suur, et seda üldse oleks võimalik käsitleda nii et seda saaks pitseerida wagneri mõistes sõnaga “absolut”. aga sellest veidi hiljem.

verrò a voi nei meiei sogni! baci di notte buona!

köh! köh! ja head uut aastat!

nüüd siis kirjutan. kirjutan iseendale - nagu kass, kes peab enda sisse keerdunud karvapalli välja köhima, nii keerdub ja koorub ka minu sisse aeg-ajalt mõni teema ja praegu ma võtsin endale aja köhida (loodan, et teile heiastus “shrek” ja saabastega kass. on üllam kui mõni kodutriibik, kes lägaseid…….). tahaks rääkida uuest wallenbergist, kohvihommikutest ja muudest asjadest.

enne kui vaatan meenutamiseks taas seda märkmikku, kuhu lähevad kirja ehedad esimesed (mõtted), ütlen, et täna on uskumatu päev. messengeri laiendiks oli “head uut aastat!” mis toimub? aga lihtsalt see, et aasta tagasi juhtus täitsa uskumatu asi, see, mis ei ole igapäevane ja loomulik ja loogiline: et keegi tuleb ja jääb sinu ellu. see lihtsalt on ime - iga päev võib olla ime, sest mulle meeldib näiteks tema hommikute rahu; see, kui kohvil on aega tassi sees lõhnata ja laevadel roosatava silmapiiri taha kaduda. mina oskan seda ainult mõnikord.

jaanuaris sai täis aasta teatritööd - see on samuti ime. oli vaja 24 aastat elada, et jõuda PÄRISeluni. kui ka vahel väsin, siis lihtsalt seepärast, et olen inimene, ja mind kängitseb füüsiline keha. istusin eile pada proovis ja see kitsuke lava oli ikka ja jälle ainus võimalik maailm, millest hingamist tuleb. veri, mis soontes voolab. mõnikord kaotan usu, aga ainult iseendasse - on tunne nagu poleks mul nahakihti üll ja iga kontakt, suhtlemine inimestega teeb haiget, sest minnakse mu marraskil ihu vastu. see on kõigest langus ja langusele järgneb alati tõus. kannatust.

kodus ja teatris püsivad asjad koos, ei kusagil mujal. mälestused kisuvad end sillerdavale pinnale, unenäod ja lihtsalt näod muutuvad järjest selgemaks. silmade kontuurid teravduvad. ometi tean ma ka unes selle pärismaailma klaaskülma lahutavat tõde.

sellesse lumme on segunenud helesinine taevas, roosatav merepiir ja karge lumelõhn.kuulasin hommikul lumes sumbates beatles’ite “imagine’it” ja maailm tahtis hõisata. terve tänane päev on kulgenud rõõmujoovastuses. eero töötoa aknast paistab sinine taevas ja päike käib akna peal piilumas. maailm hakkab ärkama!!! ühel hommikul sain endale suisa laulu: otsisin võtmeid (mart oli igaks juhuks enda omad ukse eest ära võtnud, sest ükskord haarasin tema ja enda omad kaasa ning keerasin ta rõõmuga luku taha) ja avastasin, et uks oli öö läbi lukustamata olnud. katsusin, ega need väljaspool ole. ja nii sündiski minu laul: “jätke võtmed väljapoole…”

kas mainisin, et meil on uus wallenberg, keda TULEB kuulata? rauno elpi näol on meil tegemist väga isikupärase ja isikliku wallenbergiga. meisterlik tõlgendus nii laulmise kui näitlemise suhtes. raunolikult isikliku nurga alt. aga usun ka, et areng ei ole kummaski suunas veel peatunud ja ruumi on. veidi settimist, see on väga raske roll. raunos on isiklikkust, vahetut sidet nende inimestega, keda ta päästab. taube wallenberg oli põhjamaine ja lõi juba esimese kohaloleku hetkega seose viimases vaatuses loodud müüdiga. taube wallenbergi jaoks olid päästetud vaid numbrid nagu eichmanni jaoks, vahe ainult selles, et numbrid SIINPOOLSUSES. rauno päästis aga INIMESI, RAHVAST. taube-wallenberg tõi esile libretos sisalduvat mustvalget jõudude vahekorda (lugege saksa ohvitseri - jassi zahharovi - teksti I vaatuse stseenis “rongijaam I” ja wallenbergi teksti stseenis “rongijaam II”. need on irooniliselt ühes formaadis, ühes rütmis, kuid vastandlike sõnumitega = “kurjus on vaid headus valel ajal”). rauno-wallenberg paneb mõtlema ja otsima; kui ma poleks “karini-indreku” lugu linnateatrisse vaatama läinud, oleksin teisegi õhtu järjest ära vaadanud. aga ma olin linnateatris.

nüüd tuleb mul uni peale ja ma unustasin, millest veel kirjutada tahtsin. nojah, pühapäeval saab kooki ja laupäeval, sel õigel päeval, olen teatris padaemandal, sest mis kasu on sünnipäevast, kui sa õhtul nagunii mitu tundi üksi kodus pead olema? :p otsin endale butafoorist mõne plastmass-koogitüki, naudin etendust ja ootan üht tšellot sealt esimesest puldist. igatahes, ma lähen ütlen nüüd mardile, mis ma temast arvan :))

nägudeni!

ma kirjutan varsti.

abc

vahel tahaks kõndida üle tuhaks põlenud ohete ja rampraskete mõtete tühermaa sinna teisele poole poolsust. või lennata suure avaruse poole, nii et taevalaotus mu tiivarabina all kajaks ja pilvekiud pisaratena laiali pritsiksid. või jalutadagi lihtsalt rohukõrs näpeis päikese ja udu palge ette. reedene rütm haarab mind jooksujalu - suutmata end lahti kiskuda, avastan oma sõrmede vahelt tühjuse. öösiti on rahulik - mustad kivirünkad magavad väsinuina sadamatulede veepeegelduste õlilaikudes.

valgeke tuli koos lumega

meie eilseks “lumivalgeke ja 7 pöialpoissi” esietenduseks oli ka lumi maas, mis küll tänaseks on läinud, kuid rõõmsaks tegi ometi. veel rõõmsamaks tegi aga ungarlaste etendus - konkurentsitult meie parim etendus repertuaaris. selles on nii palju rõõmu ja südamesttulevat muinasjuttu, et maailm tundub jälle uskumatul kombel pisut parem. koreograaf (gyula harangozó) ja helilooja (tibor kocsak) pole jätnud kedagi unarusse ja kõik tegelaskujud on saanud endale niivõrd läbimõeldud ning eriilmelise karakteri. seda peab mitmeid kordi vaatama, et nüansid kõik ära näha. koreograafia on kaelamurdev, eriti ninatargal, keda esietendusel tantsis täiesti vapustavalt sergei upkin. ta lihtsalt säras kogu aeg! üldiselt võib aga öelda, et kõik pöialpoisid olid oma karakteritesse niivõrd sisse elanud, et nende ümberkehastumine oli TÄIELIK! teiseks lemmikuks tantsis end viktor jelissejevi aevastaja….:)) samuti pole olemas sarnasemat lumivalgekest kui eve andre. ühtekokku suur bravo!

homsele etendusele vist ei jõua, sest täna saab kaua üleval oldud ja mõnusas seltskonnas juttu puhutud. kapp on hääd jooki täis ja ehk leidub midagi ka söödavat…

caffeinated stray-dog’s blues on a cosy night

imeline on kuulata olnud hääli Estonia 100 kogumikult ja tunda uhkust, et meil selliseid hääli oli. see tundub üllatavana, sest mul puudub kogemus neid vahetult laval kuulda nagu oli see võimalik minu emal. kummastavalt mõjuvad eestikeelsed esitused. minu jaoks vähendab tõlge ooperi emotsionaalset mõju, sest iga helilooja kirjutab oma teose ju libretole, mille keel saab ooperi originaalkeeleks. igas keeles on mingi tõlkimatu tasand, just see, mis tõlkes kaduma läheb. helilooja paneb muusikasse sõnadest hinge jäänud tunded ja tähendused. kui nüüd kasutada sama muusikat tõlgitud teksti puhul, siis kaob osake ooperi mõttest ja emotsioonist.

transparent worlds suddenly seem impenetrable. voices seem strange and the sea scares me. stray-dog’s blues. uni on, muide.

mademoiselle’i vennaraas

mainisin selles postituses mardi tšello kaksikut aastast 1777. nüüd panen pildi, mis kahjuks lingiga ei avanenud. see on nii sarnane, et neid võiks segi ajada - mõõdudki on samad. niisiis, I proudly present Mademoiselle’s brother… huvitav oleks teada, mismoodi kõlab sama meistri sama aasta pill, sest Mademoiselle’i kõla on täiesti eriline…

ehk areneb siit üks põnev ajalugu. kuidas see pill siia sai? “the red violin” lugu nr 2? :)

mardil tuleb kontsert

näen juba säravate ja entusiastlike nägude horde ekraanide taga. sest mardil tuleb 20. jaanuaril kell 18.00 Kadrioru lossis kontsert. seal kohtume, eks?

prill

perekonnas on nüüd veel üks prill, sest nii umbes 3. jaanuarist olen ma prillimamma. eriti tore on vaadata meie telekalauda, sest sellel on erinevates karpides reas suisa 4 prillipaari. mart võib uhkeldada kolmega neist - igaks olukorraks midagi. minul on aga pisikesed plussid lugemiseks. lugeda on imehea, ilma pidin sõna otseses mõttes ridade vahelt lugema, sest tekst oli kahekorra - mine võta kinni, millises reas on sulle vajalik informatsioon! on üsna tavalised hallikasmusta raamiga. väga-väga äärepealt oleksin endale roosa-lilla raamiga prillid soetanud, aga mart arvas, et minu imagoga peaks must paremini minema. vbla saab erinevatest prilliraamidest uus hobi (kui rikkaks saan). see kõik on küll tore, aga esimesel päeval tööl avastasin juba, et prillide omamine teeb prillimamma päeva lühemaks - uskumatu, kui tihti peab prille puhastama; mitu korda kargab süda päevas kurku - ega ma neid kuhugi ei ole unustanud!? ja kui raske on meeles pidada, et need ETTE tuleb panna… ma arvan, et ülla meeldetuletus koosolekul teatri pealt musta-valge-kirjute sangadega prillide leidmise kohta oli samuti hea. sest kui leiate, siis need on minu-minu-minu!

teatri talvepäevadest jänedal jäi meelde, et… jäätunud järveveel on oma lõhn, mis kollaste kõrkjate vahele end ära peidab. balletikad laulavad hästi ja mängivad kitarri - triinu leppikule parima etteaste eest suur pai! esimese lume alt tungib esile lehekõdu soe-magus lõhn ja elu süda teeb seepeale “tuks-tuks!”

ükskord sõitsin mööda pimedat lasnamäed. karpmajade valgustatud aknad vaatasid minu peale alla, andes tunnistust maakera asustavast eluvormist. möödusin ka enda majast ja tekkis tunne, et kodude endised elanikud võivad mõnikord majadest mööda sõita, endal poolvõõras tunne sees.

kolmapäeval vaatasin wiedemanni sõnaraamatut. kohustuslik lektüür!

kui ühele inimesele usaldatakse hetk vaadata teise inimese sisse, sinna kuhu keegi peale tema ei näe, siis kaasneb pilguheitega ka vastutus. vastutus hoida seda, mida nähes kaasa saad. see muutub osaks vaatajast ning usaldaja ei ole enam päriselt iseenda oma, vaid on vaikimisi kaksi.

selle aasta viimane tarkusetera

in comic strips, the person on the left always speaks first.

viimased emotsioonid

oma tänase blogistatistika tulemusena (93 klikki) ja märksõnad “mario zeffiri” lubavad oletada, et inimesed eeldavad mingit selleteemalist sissekannet :) mõtlesin küll eilse seisuga, et ma ei kirjuta, sest emotsioonid olid taas püsti. kuidagi on viimasel ajal nii, et ma ei jaksa lisaks tugevate emotsioonide läbielamisele neid enam sõnadesse panna, ei suuda analüüsida. ma ei jõua neid uuesti läbi elada. varem oli nii, et see kripeldas sedavõrd, et pidin kripeldusest lahtisaamiseks sellest kirjutama ja siis tundus ka, et miski ei suuda neid enam edasi anda. sulgenud arvuti, olin nii väsinud ja ärevil üheaegselt, et magada polnud mõtet. nüüd aga pean nagunii palju kirjutama ning isiklike tunnete analüüsimiseks on jaks otsas. kui töös millestki kirjutan, käib see kõigepealt ju ikkagi läbi mu emotsioonifiltri ja siis jõuab pähe ka (heal juhul, ja seal pole suuremat). ah mis. eilsest siis.

“rigoletto”. läksime auriga. saal oli viimseni välja müüdud, no olgu, 2 kohta veel oli, väidab ülla. avamäng. auri nendib, et “ammu pole verdit kuulanud!” ja see tähendab, et mõjus, mõjus sügavamale kui tervislik. auri pühkis pisarat enneminigi veel kui mina. jõudsin just öelda ja mõelda, et ma pole end nii ammu ooperisse nutnud, nii ammu pole olnud seda lõhkiajavat tunnet, seda ülimat. olgu, valetan pisut - mõnes proovis keegi üllatab tõsiselt, nii et unustad kontrollida subtiitreid või sellega seostuvat lavajoonist-lavastaja nägemust-tegelase tõlgendust vms ja kleepud suu ammuli, silmad niisked, toolile. viimane suur emotsioon oli vist see keelatud linnas lavastatud “turandot”, mida mardiga vaatasime ja enne seda muidugi “puritaanid”!!!!!!!!!!! jah, jõudsin just nõnda mõelda, kui tundsin silmade taga tuttavat survet (Gilda-Rigoletto duett). rigolettot laulis rauno elp, gildat irina dubrovskaja. erinevate osatäitjatega on sellel ooperil ja muusikal täiesti erinev sisu ja sellest lähtuvalt rõhud. rauno lauldud rigoletto andis minu jaoks edasi kogu selle muusika emotsiooni, traagika, armastuse, hoole ja ka hertsogi narriks olemise varjukülje. eriti selgelt seisab silme ees avamängu lõpp, kus rigoletto läheb otsustava sammuga “tööle”, kuigi võib mõista, et iga samm on teadlik astumine teravatel kildudel. hertsogi õukonnas on aga elpi rigolettos seda mõru joovastust, mis saab toitu määnduva õukonna mürgitamisest selle enda mürgiga - kõlvatusega. milline rõõm korrumpeerida niigi kõlvatut hertsogit, ässitades teda olema paheline, kasutama ära endasarnaseid; milline rõõm kasutada hertsogit tööriistana! võib-olla on see rigoletto ainus nauding siin elus - kibe pealegi. mulle jääb lavastuslikult aga siiski arusaamatuks, miks rigoletto selle ameti valib, kui ta ei ole küürakas? tolle aja kombekohaselt päästis nii mõnigi deformeerunud kehaga inimene oma elu, hakates õuenarriks ja kannatades pilget. miks küll valis selle ameti täiesti terve inimene? tunne on, et vaja oleks proloogi või midagi, mis seletaks.

irina dubrovaskaja on aga laulja, kes on konkurentsitult parim gilda. külm kalkuni nahk ja suured krokodillipisarad tulevad mängu, kui kuulata, kui vabalt ja pingeteta ta laulab kahte täiesti erineva tempoga “caro nomet” ja kui kristallpuhtad, samas mahedad on tema kõrged noodid, ja ikkagi on ka neis mingi “substance” - rammusus/täidlus/ümarus/täiuslikkus…… piano võtab mõtte nõrgaks ja hääle sundimatu liikumine hüpetes kõrgetele nootidele on hämmastav. tundub nagu oleks hääl nii täiuslik, et lisaks kuulamisele on seda ka ILUS VAADATA.

mario zeffiri on klassikaline itaalia tenor. tuleb meelde enrico caruso “samm ette”-tehnika. hoolimata just mitte kõige kandvamast häälest, mis ansamblites pisut kahvatuks jääb ja kohati ka orkestri alla mattub (ta paistab seda teadvat, sest lavasügavustest ta ei laula ning sageli tuleb lavaäärele), on tema kõrged noodid kindlad ja julged. II oktaavi re-d on endiselt kõigutamatult olemas ja lahtilauldud kupüür - “possente amori” kordus - on 2. detsembril huvitav, sest ta mängib korduses selle meloodiaga. miskipärast eile ta korduses ei improviseerinud ja see kõlas muutusteta. vaimustav elamus siiski. olime auriga nagu kaks klakööri, kes hoolitsesid selle eest, et keegi ei jääks aplausita, kui dirigent juhtub muusikaga enne edasi minema, kui meie põhjamaiselt pikema taipamisega publik aru saab, et see paus on plaksutamiseks ja üks number on lõppenud. ahjaaa…lahe on see, et meie tenorid laulavad sparafucile “eraettevõtlikus ööbimispaigas” sparafucile küsimise peale, mida härrale vaja: “una stanza e del vino” ehk “tuba ja veini”, kuid zeffiri laulab “tua sorella e vino” ehk “sinu õde ja veini” :) tõlkes see meil ei kajastu, sest libretos on esimene versioon. aga lahe!

novot. olgu aga nende zeffiride ja dubrovskajatega nagu on. nemad on nemad. nemad on zeffirid ja dubrovskajad. sel korral hingestasid mind hoopis kodulauljad, sest nemad on meie ainsamad. no mis ma ikka salatsen, pisar tuli silma elpi rigolettost ja hing on jälle liimist lahti. ja ei oskagi õieti öelda. aitäh ütlen!

kui te nüüd siia vaatate, siis peaks see olema mademoiselle’i (mardi tšello) kaksikõde või vend (peate klikkima 1777. aasta pilli lingi peal). meistriks leopold renaudin.

joe cockeri feeling

selles mehes on väge, rütmi, stiili ja souli. üks viimase aja vaieldamatumaid elamusi. täna õhtul on maailma vallu(a)ta(u)mine ainult sammude kaugusel.

life magazine on tema kohta öelnud:”the voice of all those blind criers and crazy beggars and maimed men who summon up a strength we’ll never know to bawl out their souls in the streets.” hell yeah!

mees. kes ei teaks: lugu. lugu2.

aitäh väikesele nõiale

et nii kirjutas, sest see on ilus.

lumepuu viljad

on esimene detsember. võib-olla on glögi ja küünalde aeg. võib-olla on lihtsalt aeg. A-E-G. tänavatel ja plakatitel on viirastused, aga sellega ei olegi kuhugi minna. tuleb lihtsalt olla. uute saapataldade all krudiseb lumi, sokitalla all on võib-olla näts, aga võib-olla killuke karamelli. vajutasin täna oma käejälje lumme nende kahe vähema kõrvale. punane sall ripub puhtakspestuna ja erksana valge ukse küljes. mõnikord tahaksin osata kirjutada kaunilt ja kõlavalt.

we like drama in our lives, and should we find too little of it, we readily create some more in order to stay in the spotlight - in the spotlight of our own attention, if not others’.

zeffiri on saabunud, halleluuja! äratab elude keskpärasusest, isegi siis, kui “possente amori” II oktaavi re-le laskub pisike kukk. see oligi ju alles proov. ja see, mismoodi ta korduses improviseerib ja mängib meloodiaga on ääretult põnev. ma ootan vägavägaväga homset etendust.

compulsory post

, mis tähendab, et ma olen ikka veel olemas. teen ühe killuka postituse, sest panen siia ainult märksõnad, mis kaasarändavas notebookis sees. päevikut pole olnud enam ammu aega kirjutada ja ma ei teagi, kas sellel blogilgi on mõtet, kui see muutub päeviku aseaineks? või miks peaks kuhugi oma hetkeuiud kirja panema, sest täiskirjutatud paberileht pole mitte potentsiaali täielik rakendumine, vaid prügi. (mul kõlab kõrvus kreisiraadio: “see, kes joob korraga ära pudeli veini, pole mitte veinisõber, vaid joodik!!!”) (andestust.) mõni hetk on tunne, et elu on nagu proovikabiin, kus kogu aeg erinevaid riideid selga proovid - mõni istub, mõni mitte. kujutan ette müüjat, kes lahkelt naeratades ütleb: “try on a few sizes of yourself and see which one fits best!”

paistab, et egode rahuldamatus on edasiviiv jõud. uhke ju.

siis on kirjas, et “kord läksin suurt tuult püüdma, väge täis ja meri põlvini. jäin rannal saatust nimepidi hüüdma, hääl tihane - ei tõusnud taevani.” ja see, et “I like the sound of corks popping off wine bottles and the sound of jazz in the background. makes me think of piaf and blue walls. I try to push every molecule in my body to function, but it is a hard job, for jazz makes me feel like stuck in a corridor of time - slow motion and finally paused.”

siis on seal suurte tähtedega kirjutatud MA ARMASTAN MARTI, nagu ma seda ei teaks, ma tean küll! siis on kirjas, et ma ei ole tundnud sartre’i iiveldust juba pea aasta - see on siis nüüd väike ime isiklikus maailmas.

heifetzi esituses drigo “valse bluette” kõlab nii, et kui ma oleksin filmirežissöör, siis ma tean, millises stseenis ma seda kasutaksin. ja arvo pärdi “spiegel im spiegel” klaveril ja tšellol mängituna on minu arust üksainus suur portree. ta kõneleb. ja nii ongi.

novot. nüüd ma kerin end kerra, sest mingi tõbi tahab kallale tulla ja seda ei saa, sest homme koguneme hääd lambad kõik jaani lauta türil.

umbes nii ta ongi…:)

väga hea artikkel.

jooksuaeg

täna on täiesti ragionevole. ilm on juba selline, et on igapäevane, mõistuspärane (kellegi teise mõistuse järgi siiski) ja seepärast sissekanne ka sellesse kategooriasse. mul on jooksuaeg - põlv küll valutab pühapäevase kappamise tulemusena, aga JOOKSUREKORD on kirjas. (palun fanfaarihelisid): 15 km kadrioru pargis.

elu üllatab ja mõnikord mitte. argipäev läheb mööda ja kõhus on ärevusekõdi saabuva pärast. kõik on meie kätes ja meie teha, siis ei tohi enam tunda, et oled laps elu üsas, mis ootab sündimist. eriti, kui sulle helistab su lemmikkirjanik ja sa kuuled HÄÄLT nende varahiliste SÕNADE taga, mis siiani on olnud trükimust. nay. uhke on istuda kohvikus ja tunda, et inimesed on meeldivad, et piimaga tee viib sind tänavate rägastikku, punased veinid ootavad toompeal turvakaamerate ees lahendamist ja puiesteed kajavad sammude rõkatusist. fotod seintel on kauged ja inimesed nendel tunduvad piinatutena, sunnituina raamist sinu tegemisi jälgima, teesklema, et neil ei jää ühes asendis olemisest kõik kohad kangeks. naljakas, et peab tulema hingedepäev, kui kogu aeg on hingede aeg. “estonia” akna taga on õunapuu, mis on juba üleni raagus, v.a. mõned punased õunad okstel istumas. see on ilus.

raamatupood

viimastel päevadel on õnnestunud töölt suisa kella 5st ära hiilida, mis tähendab, et ma olen paar viimast õhtut lugeda saanud. ette on jäänud leichteri filosoofiline uurimus wagneri loomingust, galina višnevskaja elulugu (lõpetasin just), raamat ismidest, “the history of ballet in wester culture”, “lavastajaraamat” ja veel nipet-näpet baturinilt. need kõik tekitavad mõtteid ning torgivad ja ärgitavad - tahaks arutada, vestelda, kirjutada… njaa, raamatud. täna juhtus isegi nii, et lippasin mööda raamatupoode. kindel plaan oli mitte midagi osta, igaks juhuks, sest palgapäev on täpselt sama kaugel kui ta on. tahtsin lihtsalt tunda end väga aeglaselt ja kuhugi kiirustamata jalutamas, raamatute lõhn ja lähedus veetles ka. asi lõppes aga sellega, et ma lahkusin poest kahe järgmise raamatuga: “virginia woolf - a writer’s life” (jaaaa, ma ostan kõike, mis tema kohta kirjutatakse; kahjuks ainult quentin belli kirjutatud biograafiat ei ole võimalik isegi krisost tellida; londoni antikvariaadid ja raamatupoed seda ka ei tunnista - kontrollisin aasta tagasi) ning ühe ballet guide’i, milles on kõigi ballettide plotid (kulub ehk töös ära).

viimased päevad võitlen rampraske unega. täna on kohe võimatu - hommikul jäin norinal ja püstijalu bussiukse najale magama; praegu olen 2,5 h lugenud umbes pooletunniste intervallidega, et pea kuhugi toetada ja silm kinni lasta, sest terve keha on ramp. ma ei saa aru, kust selline väsimus!? natuke tore on ka, eriti seepärast, et on aega end pleedi sisse keerata ja teed luristada ning aknast lahkuvaid-saabuvaid laevu vaadata. kui tuul oleks vastu akent, tekiks eriti hubane tunne ja ma saaksin vaadata kuidas lained end vastu kai serva vahutolmuks lõhuvad.

muide, antonio caldara on kirjutanud geniaalse oratooriumi: “maddalena ai piedi di cristo”, dirigeerib rené jacobs. kunagi tomilt võtsin selle, kuid ei kirjutanud üles, mis see on. nüüd aga mängib see juba pikemat aega. panen siia omale meeldetuletuseks kirja, et kui mart koju jõuab, siis pean talle kindlasti laskma #18, sest sellel on imeilus tšellosaade. vot. unustan viimasel ajal kõik asjad ära. ülla võib teile sellest rääkida, kuidas ma eile 10 minutit mööda teatrit oma trenniasju otsisin, ilma et mulle meelde oleks tulnud, et ma need juba kotti ära pakkisin. udu.

hopp! teevesi on keenud. ma lippan siis. ciao!

teate, mõnikord on hea tunne :) suur pai stellale ilusa kujunduse eest!

on tunne nagu oleks midagi kasu ka sellest rabelemisest ja et jõuab inimesteni.

on sügis 2007

see on esimene sügis, mil mul pole taskus kaitsvaid kastaneid, seda sügise ehedat kuldpruuni leiba. kuulasin eile vivaldi “stabat materit” - veebruar 2005, aga sobib ka sellesse kastanitusse sügisesse, kus kollased lehed süsimustale värskele asfaldile kleepuvad. teatris on varahommik ja lahtisest aknast tuleb sisse vihma lõhna, mis on hea. on olemas südamestimulaatoreid ja südamesimulaatoreid. mina olen viimane neist. nädalavahetusel mäkerdasin asju klaasivärvidega. sel nädalalõpul mäkerdan veel. ei ole cogito, ergo sum. mida rohkem ma mõtlen, seda olematumaks suudan muutuda.

pühapäeval oli imehea kontsert - lääne-saksa ringhäälingu sümfooniaorkester, mida dirigeeris semyon bychkov, soleeris gautier capuc(seeprantsusekrõnks)on tšellol. et üks orkester võib niimoodi kõlada…esimest korda kuulen live’is sellist jõudu, sellist energiat, sellist kokkukõla ja tämbrit. esimesest taktist rabas. ometi väsisin sellest jõust sibeliuseks ära, vähemalt teiseks osaks. 3 lisapala ja ühtselt püstiseisev publik.

nonii. täna ostan meie kohvikust kindlasti kakaod, paremat pole ma kusagil saanud ja homme…appi!!! ongi homme juba!? on uus esikas. see tähendab ainult üht - tuleb välja uus kava (egoismus in panicus (siin väljendis ei ole mitte mingit pistmist leivaga!)).

üks tore asi ka - selline saade tuli pavarottist.

a perfect moment on a friday evening, just this once

mmma kirjutan praegu ühest sellisest hetkest, millest kirjutada ei saa. see on selline äärmuste vahepealne hea keskmine. ma ütlesin HEA ning KESKMINE. sõnad, mis ei peaks kokku käima. aga praegu on neil mingi rahu hõng man. no ütleme, et auriga on veini joodud, väga emotsionaalne päev on seljataga (üks põhjusi, miks ma armastan teatrit - ta kasutab kõiki su emotsiooniskaala värvinguid ja seda armutult nii valusas kui ka parimas mõttes). nojaa…istusime jazzikohvikus. homme ma ei tee tööd. täna ma lähen rahuliku südamega magama. praegu joon rohelist teed. dušš. mart sööb kõrval jäätist. RTR planeta kanalil filmis lasti kulukates vend nahtagis venna poolt maha. mida veel tahta?

mida me teeme renteriteta? inimesteta, kes armastavad ja pühenduvad jäägitult. kellega suheldes põled. kelle sõnadest süttid ja särad. mul on au olnud lehitseda tema toas materjale, mida jagub riiulitele maast laeni. mul on olnud see au. iga kord on tunne, et sind on puudutanud midagi sügavat, midagi ülevat. njaaa.

eile vaatasin uuesti wallenbergi proovi. ma ei saa üle ega ümber. kuidagi tundub, et mingi osa wagneri ideest on jõudnud “estonia” abil teoks saada. on tunne, et soov leida kunstile puhtaimat ja mitmekülgseimat väljundit, on siin saanud teoks. just kunsti erinevate aspektide ja võimaluste koosmõju, ühtne väljund… olgu need erinevad aspektid siis lavastus, valgus, vindi üle keeramine, mis muusikat kannab…see kõik on üheks sulanud ja teenib üht eesmärki ning ükski neist ei seisa eraldi nagu numbriooperis. ja priidu eichmann on endistviisi karakter, mis paneb värisema. ma kardangi maailma suurt kurja, selle jõudu ja mõjuulatust. see kõik on priidu tegelases ja hääles. v-õ-i-m-a-s!

see on argipäev

hakkasin täna mõtlema, kui paljude asjade kohta saab öelda, et “see lihtsalt läks nii”. on kummaline, et antud lauset võib õlgu kehitades pillata selle peale, kui libastud banaanikoorel ja kukud sabakondi valusaks või selle peale, et eesti kirjutas 1939. aastal alla “baaside lepingule” (hahaa - kust see, eks ikka ühest näidendist, mis hiljuti läbi sai loetud) või selle peale, et üks suhe liiva jookseb või selle peale, et loteriiga miljon võidetakse… tundub, et kogu elu “lihtsalt läheb nii” ja paremat põhjendust ei olegi - on ainult üks sündmuste jada. selles ei olegi midagi halba, kui ei hakka oma maailma binaarsena tunnetama. must ja valge. on ja ei ole. kirg ja ükskõiksus (viimast vihkan ma üle kõige siin maailmas!). raske on korraga uskuda sellesse, et tuleb ainult tahta ning tahtejõud teeb imesid kui ka sellesse, et maailmal pole sinust nagunii sooja ega külma. nice way of thinking ja taas olen iseenda minade pendeldav üürnik.

ah, ma ei tea, mida ma kirjutan. pole ammu enam kirjutanud midagi sellist, mis lähtub päris minust endast. ma olen end unustanud ja ma ei tea, mis on mu sees või kes ma hetkel olen. mõtted tormavad ning und ei saa, kuigi silmad kipitavad kuivusest. weehaa, peaks peeti sööma, see vist aitab madala hemoglobiinitasme vastu? marsiks homme kööki ja pistaks pea peeditünni, enne kui nad selle ära riivida jõuavad ning köömnetega (jäkk!) üle valavad. muide, ma hakkan vanaks jääma - enam ei ole nii kärme, et saaks kokatädidele vahele, kui nad hakkavad mu toidule igasugust peterselli ja tilli peale toppima. uskumatult masendav - juba nädal aega lahkun rohetava taldrikuga ning hakkan siis pintsettidega tilli ja selli rohima (rääkimata hernestest, millega ma nagunii sõda pean!).

mis veel. pavarotti on surnud. kas on maailm liigestest lahti? kui ma veel lähiajal kuulen mõnest surmast, siis ma ei tea enam, mida ma tunnen. ma ei tea enam midagi. kas on maailma lõpp või ma lihtsalt enam ei ole võimeline tundma, sest ma ei saa aru. ma ei saa asjadest aru! vaatan nagu väike laps, kuidas suuremad poisid liivalossi segi peksavad. MIKS? kogu aeg on tunne, et olen selle Vägevaga võidujooksus kaotaja, kes lihtsalt lämbub, sest ei jaksa enam joosta. täna helistati eero sahkerduste tulemusena vikerraadiost ja küsiti, kas ma ei tahaks neil eetris seda kurba sündmust kommenteerida. mul oleks tõeliselt hea meel olnud vestelda muusikast ja lauljatest, aga on hirmkiire aeg (tööpäevad venivad viimasel ajal taas 14-tunniseks) ja mõte on nüri. pealegi ma kardan pisut eetrit. eero mängis mulle kätte suurepärase võimaluse ja mul on kahju, et ma ei julenud sellest kinni haarata. ning on veel üks pisike detail - ma hindan pavarottit suurepärase ja imetäpse tehnikaga kunstnikuks, kuid emotsionaalselt jätab see laulja mind külmaks (sama lugu callasega). on oopereid, kus pavarotti esitus on üks parimaid, kuid ainult seepärast, et see on tehniliselt puhas ning pikk ooper võimaldab tal luua karakteri. oi kui kaua kulub tal selle ülesehitamiseks! üksikud aariad ei mõju mulle tema esituses, sest siis jäävadki need vaid perfektseteks tehnikademodeks, mis tunduvad iseenesest pisut kuivad. see aga ei tähenda, et see inimene poleks olnud suuuur inimene ja mul on kahju, sest ma tean, kui palju ta miljonitele tähendas. loeb ju see, mis südamesse läheb. jassi zahharov rääkis aga vikris väga emotsionaalselt ja ilusalt. aitäh!

olgu, ma lähen magama. kell on pool kaks ja mu aju lõhkeb. väljas on tähine taevas. millalgi ma jalutan selle all. aga teie tulete ju estonia turupäevale, eks? sest muidu ma ei mängi.

deemonid ja aastaajad

täiesti tappev uni ja väsimus on, aga kui ma täna ei kirjuta, siis ma ei kirjutagi. eelmisel neljapäeval käisime tomiga birgitta festivali raames rubinsteini “deemonit” vaatamas. jaan ning erika-olev olid samuti lavaltoimuvat kaemas. mina istusin 22. reas ning võib-olla andis see mulle põhjust virisemiseks, aga võib-olla olen virisemises lihtsalt niivõrd hea! esiteks ei saanud me jaaniga enam paljutähenduslikke pilke vahetada ja meeleliselt kommunikeeruda. teiseks, tundus nii kaugelt lauljate võimendus veelgi üheplaanilisem. see mind rahutuks tegigi. eelmise aasta “mtsenski maakonna leedi macbeth” ei tundu tagasivaates niivõrd kõlarisselaulduna kui see ooper nüüd (istusin siis hoopis lähedal). ma ei saa ju hääle kõla, tämbri ja kandvuse kohta midagi öelda, sest sel pole ju siis vahet! pahuraks tegi ka see, et lavastus mind külmaks jättis (värvigamma oli loomulikult tore), kuid metallist püramiidid ja kerad tekitasid tunde, et keegi võtab matti helikoni teatri lavastustest (ka “estonias” lavastunud “aida”. oli see nüüd 7 aastat tagasi?). ja kas deemon vajas seda kraanat nii väga? olgu…mind mõjutab virisema ka mati undi lavastatud “deemon” pärnu “endlas”, mis siinse kordi ja kordi üles kaalus.

nüüd II vaatus… kui olin oma virisemised ära virisenud ja tuimalt õlgu kehitanud, tuli muusikaliselt kõige pingestatum, kõige ülevam ja kõige ilusam - II vaatus oma täies hiilguses. siin avaldus solistide hääleilu vaatamata mikrofonidele ja kõlaritele täies mahus. tamarat laulnud sopran (kohutav mälu nimede peale, teate küll) liigutas oma puhta ja vaba sopraniga. deemon sai kraana pealt maha ning tema bariton kõlas võimsalt ja mehiselt, kuigi meeldivamaks mälestuseks jääb pautieniuse lauldu.

pühapäeva öösel ei maganud ma hästi. ärkasin kogu aeg ning vaatasin kella ja korraga näitasidki numbrid 8-t ning tuli tõusta. rallisin sadamasse, parkisin enam-vähem sirgelt kahe joone vahele ja kappasin värisevi põlvi “saabuvad” ukse juurde. seisin, kõht krampis, lollakalt õnnelik irve näol ning sõelusin saabuvaid inimesi pilguga. siis hakkaski eskalaatorilt uniste nägudega estoonlasi pudenema. ühe neist haarasin kaissu ja kaasa. (ma ikka veel ei lõpetanud totakat irvitamist, nii hea oli korraga - mu sees oli pööraselt saba liputav kutsikas. vänderdasin sabaga nii kõvasti, et parkimistšikk kukkus taskust välja ning ma pidin hiljem nina maas jälgipidi tagasi tulema ning selle üles korjama).

järgnes kibekiire kihutus rõugesse. mart valis vana maantee ja tee lookles uskumatu väledusega üles ja alla üles ja alla, vasakule, vasakule, PAREMALE! jõudsime rõuge maarja kirikusse täpselt proovi lõpuks, turgutasime end kohviga ja seirasime ümbritevat maalilist loodust. rõuges oli suurem suvi kui tallinnas. muru oli roheline ja hea meelega oleks suurjärves ujunud.

17. algas kontsert. haydni oratoorium “aastaajad”. püüdsin paar pilti teha ja neid võib vaadata siin või klassikaraadio kodulehel, kui neist asja on. pepe, kes samuti kontserdil oli, nägin ka reaalis ära. tore!

kirik oli väike ning seetõttu pidi muusika ta peaaegu lõhki pressima. ei olnud tal ruumi hingata ega paremini kõlada. samas, istusin päris ees, lausa orkestris ja oleksin võinud dirigenti kuuesabast sikutada - see ei ole objektiivne positsioon hindamaks kuuldu kõla. oratooriumi kandsid ette solistidena maris liloson, mati turi ja uku joller; koorina võru oratoorimikoor, võru segakoor “hilaro” ja tartu kammerkoor camerata universitatis; orkestrina võru sümfooniaorkester. kuna teos kõlas eesti keeles, siis osutus selle kuulamine üsnagi humoorikaks ettevõtmiseks. pidin mitmeid kordi näost punasena varbaid takseerima, sest naer tuli peale - tõeliselt vahva! sellest oratooriumist jääb hinge helisema “talv” oma nukralt melanhoolse karakteriga ning kevad oma muusikas tärkava eluga.

ma ei tahtnud täna kell 7 tõusta. ei tahtnud, sest oli soe ja mõnus ja vaikne ja kõik need mõnusad hommikused hetked… nüüd on jälle öö ning ma kukun patja.

und!

mõnikord on uitamised.

vladimir horowitzi esitus chopini 19ndast kõlab sügiseselt jahutava peegelhalli merepinna ja peenikese uduvihmana. oli vist õnnehurmane oktoobrikuu kolmapäev ja mu juuksed said märjaks, aga ma vaatasin taeva poole ning tundsin, kuidas jalg koorekohvikarva liivaporise loigu leidis. mulle ei meenunudki, et olin kohvi joomata unustanud ja see seisis külma ning mahajäetuna väikeses läikivas metallkannus pliidil. selles nime lausumises oli väge, korraga oli mu nimel väge! ma vist sain tol hetkel identiteedi ning võpatasin kohkunult, sest ma tõesti ei teadnud, et üks häälikutekombinatsioon nii võib kõlada. ma peaagu nägin, kuulsin ja tundsin seda: helisev õhuliselt kihiline kõrvetav sulametall ja tuul või sosin akna avamisel, mis kergelt riivates sinust mööda libiseb ja kaob. võib-olla võpatasin, sest sulametall ju põletab ning mõni tilk võis lausumisest ka nahale sattuda.

nii rääkis minuga Sügis.

praegu on aga suvi. üsna lämmatav pealegi. vanalinnas on taas munakivid lugemata jäänud. seepärast võite mind lähiajal mõnel tänava-äärel istumas (kui jalad lugemisest väsivad) ja nina õieli möödujaid uudistamas näha. on väga võimalik, et mul on fotoaparaat üle õla.

veel 4 päeva ja siis ei ole enam skype’i vaja, mis on küll tore ja igati vahva leiutis, kuid talutav vaid seepärast, et teisiti ei saa. aga ükski ilmaime ei asenda ju inimest. :-*

täna ma jonnin nagu väike laps

melancholy waves. they wave at you for no obvious reason. I’d just walk and walk and they’d wave at me which I cannot ignore - I wave back. I am very paranoid at the moment, but I should not say it out too loud, for THEY might hear. who? oh yeah, they. but for all you non paranoid normal human beings out there with a heart rate about 80-90 per minute: I do have the right to be me. and that’s me, I guess.

I don’t care.

igatahes. mul on õigus eksida, teha vigu, olla andetu, mitte mõista, nutta ja teha kõiki neid koledaid asju korraga ja järgemööda või tagurpidi. I know I am raving at the moment, so please do let me! njaa. teatris oli vaikne täna. kui keegi teatris sureb, siis ei lahku nad sealt päriselt.  teatrist ei lahkugi keegi päriselt, kelle süda ja hing siin on kinni olnud. kõigi nende elutöö on siin, seda ei saa koos inimesega nagu kartoteegikaarti riiulist välja tõsta. eldor renteri elutöö on selles teatris, kõik need kümned ja kümned aastad. tegelikult ei ole kunstnikel kuhugi teatrist minna, ei saakski. nad on selle maja sool, aura, hing, südametukse, veri, hääl ja hingamine. seepärast, kui te hakkate astuma orkestriauku või komistama lavadekoratsioonidesse, aga keegi justkui köhataks õigel ajal või tekitaks energiavoo hetkel, mil raske koht tulla ei taha, aga tuleb siiski… vahel on vaikses teatrimajas kuulda ja tunda kõiki neid inimesi. vahel.

täna saime uue kummuti ja ka uus laud on tulekul. some things are really nice!

haapsalus

maailm on edasi üsna veider ja tujukas. aga seda võiks vist nimetada juba harjumuspäraseks. vihmaudu vaheldub hüsteerilise rõõmujoovastusega ja siis jälle nullimisega ja siis… ja siis ma taipan, et ma armastan - armastan seda inimest oma kõrval ja armastan oma tööd ning ma olen maailma kõige õnnelikum inimene. siis on mu sees lausa naerukajakate pesa. ma ei tea, kuidas nad mu sisse saavad, aga ma naeran ja naeran ja naeran ja iga naeruturtsakaga tuleb uus kajakapoeg ilmale. ma ausalt ei ole selles süüdi, et mu sees korraga nii suur kõdi on. ning siis tulevad mõtted ja mõttetused. hmmm…mul on viimane puhkusenädal. täna lasin töölt jalga ning vaatasin potteri filmi ära. keskpärane oma dialoogilt ja ülesehituselt, kuigi oli taibatud rõhuda tõsisemale ning mitte enam koomiliste lapsikuste jadale, mis töötas siis, kui tegelased pisut nooremad olid. uut raamatut pole lugenud. see on auriga koreas ja ma loodan millalgi ka näpud selle külge ajada. eniveis…

esmaspäev oli viimane päris vaba päev koos. mart tegi minust haapsalus pilte. üle hulga aja olen ise pildi peal, mis tähendab seda, et mul on veider tunne.

oh god, kuivägamaarmastan teatrit ja oma tööd!

mina olengi

see maailma kõige suurem egoist