donizetti oma klaverist

mulle meeldib see, mida donizetti kirjutab oma klaveri kohta, kinkides selle oma naise vennatütrele virginiale:

“Ära müü seda klaverit mingi hinna eest, sest kogu mu looming on sellesse kätketud. Alates 1822. aastast on selle hääl mu kõrvus kõlanud; see on ümisenud Annasid, Mariasid, Faustasid, Luciasid, Robertosid, Belisarisid, Marinosid, märtreid, Olivosid, Ajosid, Furiososid, Pariseid, Ugod, Pazzisid, Piasid, Rudenzisid – elagu see sama kaua kui mina! See klaver on olnud minuga mu lootustes, abielus ja üksinduses. See on jaganud mu rõõme, pisaraid, tühjunud lootusi ja minu võidukäike – koos oleme valanud higi ja näinud vaeva – minu anne ja karjääri iga periood on talletunud selles klaveris.”

nagu päris pühapäev

oleme omadega köleris, mamma juures. mart süütab küünla, teeb ahju tule ja tuba täidab lõhnav soojus. siin on hea aura ja hing puhkab. praegu peegeldab lumelt veel viimast päevast valgust, enne kui päris hämaraks läheb. täna on olnud väga pühapäevane päev – aeglane ärkamine kõige kallima kaissu, tass lõhnavat kohvi, aladdini lambi ostmine magamistuppa (teda tuleb hõõruda, et ta valgust näitaks, lambivaimu pole veel näinud) ja brunch vesivärava kohvikus. nagu päris kohe! kui ma nüüd natuke üht intervjuud TeMuKki nokitsenud olen ja balletiõhtu kava veel kord lugenud, siis süvenen taas mardi vanaisa mälestustesse aindujaagu talust, need on imehästi kirjutatud ja annavad väga värvikalt edasi tolleaegset mõisa- ja taluelu. olgu siis. ma nüüd asun tööle.

bohemians of the latin quarter

võtsin täna teistkordselt lugemisele henry murgeri “bohemians of the latin quarter”. see on võimatult hea lugemine nii keeleliselt kui sisuliselt – selles on paras amps huumorit (olen veerand õhtut tee kõvale naerda luksunud) ja eks temas ole ports hingeilulist nukrustki nagu ka selle põhjal loodud ooperis. btw, kas pakatab raamatu sisu muusikast või on see puccinit niivõrd inspireerinud, et lugedes kuuled muusikat ja muusikat kuulates jookseb raamat piltidena silme eest läbi…

väike katkend murgeri poolt kirjutatud sissejuhatusest, milles ta kirjeldab raamatu peategelasi:

Their daily excistense is a work of genius, a daily problem which they always succeed in solving by the aid of audacious mathematics. They would have forced Harpagon to lend them money, and have found truffles on the raft of the “Medusa”. At need, too, they know how to practice abstinence with all the virtue of an anchorite, but if a slice of fortune falls into their hands you will see them at once mounted on the most ruinous fancies, loving the youngest, drinking the oldest and best, and never finding sufficient windows to throw their money out of. Then, when their last crown is dead and buried, they begin to dine again at the table spread by chance, at which their place is always laid, and, preceded by a pack of tricks, go poaching on all the callings that have any connection with art, hunting from  morn till night that wild beast called a five-franc piece.

I cannot explain myself to myself, but things are going wrong on the inside. a superficial autopilot is all you’ll get out of conversing with me. maybe that is just enough. in any case, emotions are utterly disturbing and luxurious accessories that I cannot afford.

killuke oma aega

võtan mobiiltelefoni kätte ja panen stopperi käima – sulen silmad ja lasen ajal nõndamoodi oma sõrmede vahelt joosta sinna, kuhu kogu maailma aeg läheb – korduvkasutusse. 1 minut 37 sekundit ja veel 57 pisemat ühikut – siis haaran prillid sangapidi pihku, märkmiku, pastaka ja torman proovi.

jätkuvalt.

tänase päeva puhul võib vist notwisti tsiteerida:

fail with consequence, lose with eloquence and smile

on asju, millesse sa midagi parata ei saa, ainult oodata, et need mööda läheksid. ja nad lähevad nii ehk naa.

porcelain.

a strong, vitreous, translucent ceramic material, biscuit-fired at a low temperature, the glaze then fired at a very high temperature.

kell on pool kaksteist ja sirp on lugemata

mul on jälle tunne, et minu blogi ei ole enam minu oma, minu oma koht sõnadeks. aga kripeldusest on vaja lahti saada, väga lahti ja endast ära sellesse kujuteldavasse avarusse, mis tegelikult on virtuaalne kitsikus. mõnikord mõtlen, et küll see blogosfäär on risustet inimeste tunnetest, hetkeemotsioonidest ja hetketõekspidamistest, millel peagi enam mingit väärtust ei ole. ja ma tahaksin öelda, et mõnikord tundub kõige loomulikuma asjana maailmas see, kui sul on raske või kui sa katki oled. mingi hääl su sees ütleb, et praegu just nii olema peabki ja sa usud seda häält, sest ta ei valeta. ning see reaalsus ja too igapäevane reaalsus eksisteerivad paralleelmaailmadena, aeg-ajalt teineteisest tõukudes ning siis jälle põimudes. aeg ei ole maailmast otsa saanud, see lihtsalt on kõige vääritikasutatum mõiste siin maailmas. mõiste, mida me igal hetkel ümber võime hinnata. muutuv, kannatamatu ja püsimatu. mõnda asja ei saa teiselt kuidagi ära võtta, kuigi tahaksid väga.

värske ja kurgimaitseline nädala algus. not.

temaatiline.

väga päevakajaline.

möödapääsmatus.

mõned asjad lähenevad sirgjoonelise möödapääsmatusega ja selle teadvustamine on nagu kivist rusikas su kõhus ja matsakas klomp su kurgus, millesse pakitud nukrus ühel hetkel vedruna valla pääseb.

Rahvusooper Estonia turupäev 2009

pildid siin.

this is how it feels when living your dream.

täna hommikul läbi kadrioru pargi tööle jalutades avastasin, et minu unistused ei ulatu kõrgemale kui mu argipäev. aga nii vist ongi, kui su argipäev jõuab su unistustele järele.

käisime võrus

enne seda ka tõrvas salme raatma raamatu presentatsioonil.

võru pildid siin.

ka kõik see, mis on valus, läheb ühel hetkel mööda.

väga mõnus suvesoe päev

tänane päev on olnud selle suve üks parimaid. olin poole kaheksast üleval, kuigi oleksin veel maganud, kui mart poleks riiga kontserdile sõitnud. otsustasin teada-tuntud sententsi kasuks – carpe diem. tõusin ja vantsisin unesegaselt väravavahiks. lehvitasin lahkuvast autoaknast sisse ja mart mulle vastu välja, kui korraga tundus mulle auto tagaistmega midagi viltu olevat. see oli tühi. tšello! kus on mademoiselle!? “maaaaaaarrrttt!!! stoooopppp!!!! tšelllloooooo!! mademoiselle!!” pillasin ma hommikuseks hääleharjutuseks kõik pähe tulevad märksõnad üle terve laulasmaa laiali.

hommikuti lihtsalt juhtub.

tervitasin hommikusi laululinde aurava kakaotassiga terrassil istudes. sellele järgnes tassike naftamaitselist lahustuvat kohvi (aga kohvita ju ei saa, pealegi on lõhn täiesti ehe) ning korraga kuulsin terrassiseina tagant solistamist, pladistamist ja puristamist (olgu, seda viimast tegelikult mitte). Igatahes tundus mulle, et keegi suur ja kole möllab meie basseinis. piilusin ärevalt ümber nurga, ja ei olnudki nii kole – hoopis ilutegu oli käimas, perekond ??? linde (meenutavad oma värvidelt pisut rähne, kuid on kaks ja pool korda kogukamad) sooritasid oma hommikust tualetti ning seejärel lendasi läbi kuuse oksi laastades pilvede poole. per aspera ad astra.

pesin siis sauna pealaest jalataldadeni puhtaks, pühkisin ja küürisin, nii et me saunaga pärast kolme tundi madistamist ühtemoodi veest ja higist nõretasime. nüüd lõhnab saun pisut sokipesuseebi järele, sest puidupesuvahendil oli just selline lõhn. aga seinad on see-eest heledad ja värsked! üheteistkümne paiku nokitsesin südamerahustuseks pisut tööd teha. aga kella ühe paiku oli kindlasstiiii rannaaeg. vantsisin iga keharakuga selle suve soojemaid ilmu nautides mööda lõhnavat männimetsarada mere äärde, mis oli nii ülerahvastatud, et liiva laulmist taldade all ei kuulnudki. ma vist ei ole ikka päevitajainimene – olen püüdnud seda hoogsalt viimaste aastatega harjutada, kuid ikka on liiga palav ning ühe koha peal tegevusetult paigal olla on väga raske. uni ka kummalisel kombel ei tulnud ja isegi lugeda ei ole mitte üheski asendis mugav. ah jaaa… hakkasin oma vene keele taastuletamiseks lugema pasternaki “doktor živagot”. on täitsa talutav, eriti kui saab kellegi käest jooksvalt mõnd sõna küsida. rannamõnude juurde tagasi. vesi oli aga ületamatult soe! oleksin tahtnud vette jäädagi, kuid asjad olid valveta ning enda lainetesse unustamine oleks võinud kaotustega lõppeda. suvilas istusin veel natuke aiatoolis ja lugesin “cosi fan tutte” libretot, kuniks ujumisest märjad riideosad kuivasid ning püüdsin siis taas tööd teha, aga see on ju võimatu, kui peenar su järele karjub ja rohelus ning suvesoe sulle suvilasse sisse ronib. milline mõnus rahu! mõnikord on hea ka natuke üksi olla. mõtted ja emotsioonid said riiulitele laotud ja oli just see, mida kõige rohkem vajasin. linn ja inimesed olid mõtteist kui pühitud.

siis panin sätendava sauna küdema ning otsustasin ühe jooksuspurdi teha ja enne esimese puudelaadungi ärapõlemist tagasi olla. täpselt 20 minutit. seda on umbes 3 korda vähem kui tavaliselt, kuid seegi liigutamiseks hea. köetuna lõhnab saun soojade sokkide järele. mine võta kinni, aga ma vist juba harjun sellega. siis oli aeg ka peenrale anda, mis talle kuulub – vett, sest päike oli puulatvade taha pugenud ega kütnud enam. nüüd olen piisavalt oma mõtteid ja tegemisi erinevates vormides kirja pannud, et ometi kord alustada “cosi” kuulamist klaviiriga. siit tuleb jälle mozartilaks ja kui täistabamus on, siis on raske pärast sellist energialaengut magama jääda. olge muhedad ja homme on jälle päev.

märtsijänese suvi

öö läbi on mõnusalt vastu suvilakatust vihma rabistanud ja kivid aias on peegelpuhtaks pestud. ideaalne ilm raamatuteks ja mõningaseks sisemõtiskluseks. viimane nädal on olnud vahekokkuvõtete tegemiseks puhkusekuust. suvilas viibimise aega on olnud vaid näpuotsatäis nädalalõppudest ja töödest üle jäävat aega. aga seda hinnalisem ja toredam see aeg on olnud. mul on hea meel, et eesti kontsert mu saaremaa ooperipäevadeks ära ostis. alguses mõtlesin küll, et nüüd olen terve puhkuse peeti pannud, sest ettevalmistusaeg täispikkade tööpäevade näol arvuti taga kestis ligikaudu 2 nädalat, AGA ma poleks arvanudki, et sellest saab ühtlasi minu puhkuse üks parimaid nädalaid. olla püstolreporteriks ja fotograafiks ning ajakirjanikuks ühes isikus oli minu jaoks täiesti uus kogemus. kirjutada ajalehti algusest lõpuni täiesti üksi kokku on midagi muud kui kavasid koostada. esiteks sünnib leht koha peal kogutavast materjalist, seepärast peavad kõik kokkulepitud intervjuud ja proovid ning tegemised täpselt klappima, et oleks, millest kirjutada. tuleb terve päev üritustel käia, intervjueerida-pildistada, järgnevatesse tihedatesse päevakavadesse uusi intervjuusid, proove ja kohtumisi suruda. pärast etenduse lõppu 23.00 paiku algab see aeg, kus kõige selle põhjal peaks järgmiseks õhtuks valmima leht. kusjuures, järgmisel päeval tuleb täpselt sama tiheda graafiku alusel pildistada-intervjueerida, proovides käia, mööda kuressaaret ringi tormata ning siis järgmiseks õhtuks taas leht trükki saada, et see hommikul ilmuks. ma nautisin seda tempot ja tegevuskava täiel rinnal. aga kõik laabus ka üllataval kombel! (thank god, et see linn on imekaunilt pisike. armusin kuressaaresse natuke ära ka, aga võib-olla seepärast, et mul seal nii põnev oli). närveerimiseks polnud aega, eksimusteks ka, sest sa lihtsalt tulistad iga minut, seljas 5 kg kaaluv fotovarustus, diktofonid-märkmikud ja veel riburida pidi muid vajalike varuvahendeid nagu padrunivöö su keha ümber rippumas. mart nägigi terve nädala jooksul ainult minu välkuvaid päkki või siis magamatusest peaaegu kinnipaistetavaid silmi. ja see oli ikkagi väga vinge nädal ja suurepärane kogemus – vestelda maailma tippudega, kes bayreuthi, la scala ja metropolitaniga sina peal – salminen, ryhänen (tema meistriklass oli üks erutavamaid kogemusi), hynninen ja veel plejaad teisi teatritegelasi lavastajatest teatridirektoriteni. mis mulle meeldis, oli mulle antud vastutus – tee ise ja vaata, et hästi tehtud saaks – rohkem ei tulnud keegi mu asju kontrollima ja kõik laabus paremini kui iial varem. tiim oli viimase peal, julgen öelda, et eesti parimad. aitäh teile!

kahjuks pidin “hollandlase” ajal kirjutama ja nägin vaevu esimest vaatust, kuid elamus on võimas – maruna möllav tuul, mis ooperimaja riidest katust ja seinu plagistas lõi müstiliselt kauni atmosfääri wagneri tormilisele muusikale, silinsi ja ryhäse võimsale vokaalile ja imeheale läti rahvusooperi koorile.

va, pensiero, sull’ali dorate…

ajanappuse puhul jäi nägemata ka ilkka kuusisto mono-ooper “vabaduse vang”, mis pajatas risto ryti elust (soome poliitik, kes aastatel 1923–1940 töötas soome panga esimehena ning kelle poliitilist tegevust jäävad raamima soome jaoks raske talvesõda ja teine maailmasõda, kui ta aastail 1939–1940 oli soome peaminister ja 1940–1944 president). oleksin seda väga näha tahtnud, sest võrdlusmoment meie “president 1939-ga” oleks olnud vägagi asjakohane. liiatigi ootasin palju hynnise rollitõlgendusest intervjuu põhjal, mis temaga esimesel päeval tegin. on see ooper ju spetsiaalselt tema jaoks kirjutatud. (ma ei hakka enam sellest pikemalt rääkimaa, sest, kes õigel ajal kohal olid said ooperisaare-nimelise lehe teisest numbrist kõike seda lugeda). kui heliloojalt ja soome suursaadikult enne esietendust küsisin, kes on järgmine soome suurkuju, kes ooperit vääriks, lõid mõlema näod salakavalalt muigvele. heliloojal on juba uus ooper peaaegu valmis, see pajatab savonlinna ooperifestivali rajajast aino acktést, kes esimese soome naislauljana rahvusvahelist karjääri tegi. ooper esietendub 2011. aastal, kui savonlinna ooperifestivalil täitub sada aastat.

kirjutasin millalgi juunis, et ostsin endale teleobjektiivi – eks see SOP-i silmas pidades ostetud saigi. ja teate, sellega saab suhteliselt vabalt 36. reast ooperilavale pildistada ja õigete parameetrite valikul joonistab valgus aparaadi sisse üsna kenakese misanstseeni; rääkimata sellest, kui istud ooperigala ajal esireas (orkestriauk müüdi ka välja ja sinna paigaldati toolid, sest nõudlus piletite järele oli tohutu) ning klõpsutad. festivali lõpuks hakkas isegi rahuldavaid pilte tulema ning fotokursusest saadud algteadmised hakkasid kinnistuma. natuke uhke tunne on ju ka, kui su esimest klõpsuvilja (kvaliteeti annab siiski veel oi kuidas parandada!) leiab kasutuskõlblikuna nii helsinkin sanomat, lätlaste diena, eesti päevaleht kui ka sirp.

SOP-il kohtasin meie ooperiklubi ja mitmeid teisi kalleid inimesi, aga kahjuks olin 86% kogu aeg töötsüklis ega saanud seltskonda vabalt nautida. alloleval pildil teeb erika päikeseprillide taha varjunult reklaami minu tööle.

nüüd oli kolm päeva täiesti lebo – aias, rannas, raamatu taga… selle suve tõelised puhkuse päevad ilma igasuguste pääs vemmeldavate mõteteta. ahjaa, “pea” ja “vemmeldamisega” üks tore seik tänasest päevast (allpool illustratsiooniks paar pilti). lõhkusin esmakordselt elus kirvega puid ja korraga tabas mind täpselt otsa ette puuhalg nagu välk selgest taevast. tunne on nagu cyrano de bergeracil ja otsaesine on lõhki. aga kogemus on tore ja mardil on kadakate saagimisest magus lõhn juures. alljärgnevalt hetk enne muhku.

nii sai minust cyrano.

ja nii sai puuriit täiendust :)

..in memoriam…

ühe suurima inimese mälestuseks.

vol 2

vol 3

ja kellel poleks kõik see PEAS ja KEHAS ja JALGADES ja SÜDAMES!!!?? milline näeb välja teie telekaesine parkett?

mulle tuleb meelde vana kassettpleier nelja AA patareiga, mille puhul oli näppudesse kulunud iga loo tagasikerimisaeg. praegu pole selliseid pleiereid enam olemaski.

…we must live each day like it’s the last. go with it! jam…

ning siis muidugi see, kes suudab “live” ja kes video koreograafiat esitada. (live jõudis muidugi hiljem fännideni, HIStory tuuri aegselt ja läbi mitme kontsertvideo koopia ning läks tolle aja kohta hirmus kalliks maksma). ja loomulikult tuli vahet teha, kas on tegemist müncheni kontsertettekande või mõne muu kontserdipaiga omaga.

see kõik on veel liiga ebareaalne. suurim show on earth.

nii ongi nagu parajasti on.

olen taas suvilas. teine kord, kus ööseks jääda saab. eelmisel korral sabistas vihma, lõikas lõhnu terrassile ja koolutas raamatute lehed laineliseks. õhtul küdes saun soojaks ja kuumavate kehade aurupilves sai sauna ja vihmaäreva õhtutaeva all jääkülma duši vahet joosta. täna kordame.

esimene puhkusenädal on möödas. või noh, teate küll ma parem ei räägi. väga tugevaid meeleolukõikumisi on olnud. esmaspäeval põgeneme viini, seal ma ei tee tööd. siis käime kolm korda ooperis ja… lihtsalt oleme.

eile sõitsime suure-jaani konkursile – toredad noored tšellistid, võitis silvia, õpetajaks mart. õhtul põikasime jälevere külla paemurru tallu, kus meid ootas maitsev kohv, haukuv viltuse kõrvaga hall koer ja värsked võileivad.

teed looklevad metsade vahel, looklevad linnades ja õhtuhämaratele tühjadele tänavatele on laskunud päevasekeldusi mattev rahu. hea on siis haarata seljakott, fotokas ja raamat ning keset ööd suvilasse sõita. tuksuvas vaikuses. ainult sees kummitavad viies eri esituses kuuldud eller ja mendelssohn. mart teeb tule pliidi alla, kütab maja soojaks ja lõõrides mühisev tuli on rahustav uinuti. üle hulga aja on sees rahulik.

päeval niitsin muru, mart kangutas keset aeda trooninud kännu välja ja mina söötsin uut sõpra rästast ussikestega. see rästas on päris maniakaalne tüüp. alati kui niiduki käima tõmban on ta ussikeselootuses mürakäruga võidu ringi lippamas. selline ta siis on.

muide, ma ostsin endale teleobjektiivi. päris suur toru on :) sellest kunagi pikemalt (vihjeks – see pilt ei ole uue objektiiviga tehtud). uus obje on aga selline. eks ma varsti annan teile ka pilte näha.

lähen panen nüüd sauna küdema. tschüss!

I am the drama queen.

:)

chopini nokturn jätkub tänasesse päeva – kerakujuliselt terviklik vaikse üksiolemise tunne. lähengi mõne tunni pärast suvilasse, kaasas ainult raamatud, kirjutusvahendid ja mina.

aeg on kummaline mõiste.

aeg on kummaline mõiste.

si puo? si puo?

ammu ei ole enam kirjutanud. isegi märkmikusse jõuavad mõtted ainult mõtteliselt. kirjutada olen tahtnud paljudest asjadest – mozarti “cosi fan tutte” närvikõdist, uutest asjadest mu elus, uskumatutest uskumustest ja sellest, et varsti läheme viini. niisiis, si puo? si puo? signore! signori:

COSI

positiivses mõttes närvis. ma nimelt taas kord avastan enda jaoks ooperikunsti võimalusi. iga uuslavastusega on nii, et läbi tuleb käia see avastamise teekond, naerda iseenda väsimatuse üle taasleiutada jalgratast ja loota, et suudad ka teised sellesse jalgratta avastamisrõõmu kaasa tirida (hetkel põhiliselt oma kavadega). ülla küsis esmaspäevasel konverentsil, et mis mind ooperi juurde tõi ja ma mõtlen, et lisaks sellele ka see kõige elementaarsem – ammendamatu tasandite ja sümbolite paljusus ning tõlgendusvõimalus. satun peaaegu eufooriasse, kui täiesti eimillegist hakkab kooruma sisu, seosed, iroonia, vihjed jm. hetk sasipuntras ja hetk siis, kui sellest sasipuntrast niit hargnema hakkab. praegu avastan “cosi fan tuttet” ja on esimene staadium – üks võimalik tasand on avastatud. leppisin kokku, et reedel võtame kohvitassi taga lavastajaga läbi selle kõige olulisema meie lavastuse seisukohalt ja nii tegimegi. see mees paneb mõtlema oma analüüsivõimega ja oskusega teha ooperist tõeline omaette maailm, sidudes seda ajastute, filosoofiate ja kõigi võimalike väljendusvahenditega, mis võiksid kanda kunstiteose ideed ja jutustada seda lugu. selles suhtes tõmbaksin eesti lavastajatest paralleeli mati undiga, kes võis samuti virnade kaupa raamatuid, väljatrükke ja muusikat kohale tirida, kui see vähegi tüki olemust mõista aitas. niisiis on see väga värskendav eesti väikeses teatriringkonnas, kus vist väga üksteise pärast enam pingutada viitsitagi – kõik teavad nagunii kõiki ja usutakse, et üksteise võimed on ammu läbi proovitud. see meenutab pikaaegset kooselu, kus inimeste suhetesse hiilib igapäevasus ja pingutamiseks või üksteise uute külgede avastamiseks puudub viitsimine ja nii on kooselu vili alati keskpärane. paraku aga üllatavad näitlejad-lauljad-tantsijad millegipärast ikka ja alati siis, kui kohale ilmub lavastaja/koreograaf välismaalt. nii lihtsalt on. sain minagi paari raamatu võrra rikkamaks ja eriti tugevaks muutus soov inimesi nende mugavast unest üles raputada.

pressikas läks eelnenud 24/7 rattas trampimise ja pingutamise tulemusena vist ülihästi. valitses positiivne ja mõteterikas õhkkond, kuigi talveaed oli täielik inkubaator. mõtlesin, et selle klaaskupli all haudumisest kooruvad mul pressika lõpuks taskutes tibubojad. aga ka see sai tööpäeva lõpuks läbi ja keegi oleks justkui päästiku poolde vinna tõmmanud – vabastavat kärgatust ei tule, kuid energia on otsas, pea on just kui veidi segi ja emotsioonid seinast seina. istusime väiksema seltskonnaga siis veiniklaasi taha ja hakkasime teatrielu üle mõtteid keerutama. keerutasime nii kaua, kuni sellest sai mõte teha väike aiapidu grilli, veini, rabarberikoogi (mul olid rabarberid kaasas muide) ja sooja maiõhtuga. mart liitus meiega veidi aja pärast ja umbes kell 23.43 ka üks aia alt sisse lipsanud rebasepoiss. oli väga hea olla!!!

ISEENDA AEG

olen alustanud alexanderi tehnika tundidega, juba esimese tunni järel tundsin, et see on see, mida vajan ja ilmselt ka otsinud olen. tee iseendasse. alexander on mardi sünnipäevakingitus mulle.

nii. alustasin ka fotokooliga, kuhu tahtsin jõuda juba 2 aastat tagasi, aga…

nüüd peaks tagatipuks algama ka puhkus. täna oligi juba esimene vaba päev – ometi on mul tunne, et rattast maha saada on hirmus raske. suvilaaeg näib meil mardiga sõrmede vahelt välja libisevat – kontserdid, laagrid, seminarid; ja mina müüsin end eesti kontserdile mõneks ajaks maha. seega on minu puhkus väga töine. aga ma luban, et on ka selliseid päevi, kus ma kõhuli suvilamurul loen!!!

puhkus läks nagu niuhti!

ma vist tormasin pea ees tulle.

merelained ja kalavõrgud

surusin varbaid vasttaandunud laine jahedasse jälge – ma ei osanud küsida ja tema vastata. silitas vaid mu päkakühmu ja sukeldus kukerpallitades põhja, jättes lainevahu üllatunult ning eksinult pinnale passima. oli ka kevad ja linnud laulsid puude otsas hullunult. võtsin õlalt ühe sasipuntras küürraske kalavõrgu ja viskasin vette, kus see hetkega kergus ja üles-alla hulpides tasapisi lahti hakkas hõljuma – minu mõttepundar, mis pärast pisukest ringutust hajameelselt silmapiiri poole triivis. “head teed!” vaatasin ma talle veel kaua järele.

kevade ootel

nüüd mõned sissekanded ka sellesse kategooriasse, kus lilled end vägisi maa alt välja ajavad ja lehekõdu aeg-ajalt riisumist tahab. mart ja madis nokitsesid juba lõunast saadik. mina sõitsin neile pärast tööd järele, otsustades õhtu asemel homme hommikul uue balleti läbimängu vaatama minna. aga vaadake ise. (sinna albumisse need pildid nüüd aeg-ajalt kogunevad). ma lähen nüüd uurin natuke kiviktaimlatest ja peenardest, et suvi oleks mullane ning merene.

laupäeva hommik

mul on uus ratas. ostsin sünnipäevakingi ära. oih! kell on 11:28 laupäeva hommikul, pidid ju koristustalgud olema! mina istun siin, kuulan brahmsi tšellosonaate, nokitsen tööd teha, loen mozartist ja “cosist” ja… unustasin ära. mul ausalt oli poolik mõte minna ja anda panus puhtamasse keskkonda.

valged jänesed jooksevad mööda merd ja laululava kaar helendab päikese käes. niisugune hommik siis. seisin ühel päeval ristmikul, nägu vastu estonia palet, kaenla all romaan “kolm musketäri”. tundsin end nagu mormoon, kes – piibel kaenla all – värbab inimesi ja küsib raamatut käes hoides: “vabandage, kas te räägite eesti keelt? kas te piibliga olete tuttav?” see sobiks, sest “musketäride” esietendus on juba kolmapäeval ning estonia esifassaadil on plagu. võiksin käega majale osutada ja öelda: “tulge kolmapäeval kirik…eee…teatrisse.” kõhistasin seepeale ristmikul kavalalt itsitada.

homme olen libavanaema ja pean ühe kõige armsama väikese tüdruku sünnipäeva. ta saab vanaisalt ja libavanaemalt kingiks batuudi! peaks hüppamisruumi tekitama ja asjad, mille vastu end ära lüüa saab, välja viskama.

on kummaline lugeda sellise geeniuse, nagu mozart, kirjavahetust, milles ta palub oma sõbralt ja patroonilt michael puchbergilt kuude kaupa raha, et elada. seda eriti aktiivselt oma viimasel kahel eluaastal ja sageli vastuseta. ka geeniused lähevad moest ega ole enam seltskonns oodatud.

lahkujate vahakarva nägudest, väsinud silmadest ja mõranenud hingedest vaadatakse piineldes mööda. on ebamugav panna oma õlanukki selle raskuse alla ja midagi siiralt küsida.

käisime “boulgakoffi”, “päikesepoisse” ja “pedro paramot” vaatamas. mulj(uv)etavaldav. loen “delfiinide teed”. perfektselt ajastatud sünnipäevakink lemmikkirjanikult. mu totralt õnnelik nägu postkontoris oli vist vaatamist väärt. kus olid tol hetkel kaamerad!?

läheme taas viini ooperireisile – 22.-26. juuni: vaatame FAUSTi, VÕLUFLÖÖTi ja DIE SCHWEIGSAME FRAUd. ja pärast seda kaome suvilasse, ära sellest linnakärast – loodusesse, raamatutesse, merre.

eelmisel nädalavahetusel looduses.

hüvasti kollane kass või märtsijänes?

pidasin täna töö juures sünnipäeva. istun nüüd vaikuses ja nokitsen veel tükikest märtsijänesekujulisest tordist ning limpsin punast veini, mis järele jäänud.

vaatan mustanditesse kuhjunud postitusi, mis kannavad hetkeehedat emotsiooni ja raugevad siis teadmatusse, mis tuleb sellest, kui ei tea, kuidas neid lõpetada. paistab, et nii on sageli ka mu sees. üks suur lõpetamatus, poolikud otsingud ja viimistlemata mõtted. kui teed kogu aeg emotsionaalseid kannapöördeid, siis on väga raske kindel olla, mis on sinus tõdem tõde, millele kindlaks jääda. kui suur osa meis on maskidel? endiselt on küsimus, kuivõrd ma pean olema ühiskonna see osa, mida minult oodatakse, but I don’t do group hugs. kuivõrd on maski kandmine osav turundus või hoopis iseenda allasurumine ja odavalt müümine? I don’t want to do either. samas on toimunud mingi teismeeale vastanduv rahunemine (look who’s talking!). alustasin blogimist selleks, et endast välja kirjutamine kujuteldavale publikule sundis mind endas asju lõpuni mõtlema, sõnastama ja endale vastu kajama. vaja oli teatriverd välja valada, sõnu kuidagimoodi ritta seada, et neist jalge alla roopad saaksid. praegu on raske teatrist kirjutada, sest kirjutad reaalsetest inimestest, mitte “kunstist” seal teispool piirdeaeda – on liiga palju asju, mis takistavad arvamast – kasvõi prooviperioodi kõrvalt jälgimine, kasvamine koos etendusega. isiklik on muutunud ühiskondlikuks.

selle pika ja segase asja sisu tähendab seda, et on vist aeg blogimine kokku pakkida ja märtsijänese koduga mõneks ajaks hüvasti jätta. ütleme nii, et lähen reisile. otsin teemasid, mõtet, iseend. mõneks ajaks, sest miski pole lõplik :)

seniks vaadake mind mu uue bändi esikvideos.

lisa uus sissekanne…

tuli tuikab mu põues.

ma olen jälle tugevam. loen undi-jutte ja tahaks sukelduda mõtetesse ja loomesse.

istusin kehrwiederis ja nautisin erinevaid kihte oma kakaoklaasis – koorene piimavaht, seejärel magus kakaone piim ja kõige põhjas magus šokolaad. kakaoklaas on nagu elugi – kõige magusam osa on lõpus – see kogemus ja teadmine elamise kunstist.

mõtlesin eile, miks mõni inimene sünnib, kui tal näiteks maailmas kohta polegi. kas need on need kahe inimese kapriisist või “ups-juhtus” hetkes sädeme saanud inimesed? kõigel ja kõigil peab olema mingi mõte. vist? vbla piisab ka väga pisikesest mõttest ja ülejäänu teeb usk sellesse mõttesse?

ta tuikab mu põues. see tuli.

inimene on keeruline – ma ei suuda kirjutada asjadest otse, need välja öelda ja uuesti läbi elada.

üks tuli tuikab mu põues.

iga lavastus on nagu mingi arengu- või eluetapp inimese elus. sa tutvud, elad sisse, kasvad koos sellega, elad end temas välja ning pead siis uuesti edasi liikuma. see on valus ja eluline protsess nagu mitu korda teismeea läbielamine. või nagu kesta vahetamine. aga millalgi oled kestatu ja haavatav.

tahtsin eile pastellidega joonistada, aga need olid kadunud ja paber ka. nii juhtubki, kui nad solvuvad pikaajalisema tähelepanuvaeguse tagajärjel. (või viisin nad ema juurde tagasi).

ma ei saaks teatri ja mardita.

kolmapäevane post

vaatan üli-uniselt “osooni” saadet ja seal turnivaid rähne (lihtsalt ei suuda enda arvutit avada ja tööle hakata). muide, mart avastas väga toreda asja – toidumaja kaamera, mis jälgib päev otsa metsa pandud linnumaja. tõeliselt suline vaatepilt – enamasti näeb küll tuvimadinat ja seda, kuidas veidi ninakad hakid tappa saavad, aga mõnikord lipsab kass või rohevint läbi ning siutsumist on taevani. vaadake siia.

maskiballi esietendus. ma ei tea, kas nüüdseks on olnud pingelangus. vist veel mitte – see ei taha ega taha tulla. hoopis suurem väsimus on peale tulnud, keha valutab ja mõte on tuim. reedel PEAB puhkama!!! esietendus läks aga korda, oli säravaid ja säravamaid rollitõlgendusi. “maskiball” on üks mu lemmikoopereid ja vanemuiseski vaatasin seda mitu korda. võib-olla on aeg edasi läinud ja see ei tähenda mulle enam nii palju, igatahes jäid need nukid mu sees puutumata, mis puudutet oleksid pidanud saama. jällegi – ei maksa mõista valesti – mulle meeldib praegune etendus, sest see on teistsugusem kui ükski teine maskiball. lavakujundus on lakooniline ja seda enam paneb see sümboleid otsima. muusika on kaunis ja orkester-solistid suurepärased. aga noh, esietendus lähebki mul alati pingeseisundis, sest enne seda on väga aktiivselt tööd tehtud ja etenduse ajal on ka üht-teist kontrollida ning pärast kõpitseda. kogu aeg oleks justkui tunne, et viimase aplausiplaksuni võiks veel midagi nihestuda ja liigestest lahti minna. eks kavade saabumine teeb ka ärevaks…

toetaks praegu pea lauale ja magaks… just lõppes ka infotund publikuga – suur aitäh arnele ja mardile, kes leidsid aega osaleda! olen energiast täitsa tühjaks pumbatud. nüüd tuleb rakendada STOP!-i, muidu käib plõks. andke andeks, kui ma mõnda aega suhelda ei taha ega suuda. lihtsalt praegu on nii. punkt ja *pai.

paus!

kuulge, ma ei jõua praegu “maskiballist” kirjutada, eks? et siis millalgi…

seosetult igapäevane.

tõlgin eesti keelpilliõpetajate ühingu ajakirjale artiklikokkuvõtteid. mart mängib luike (ajaski täna kahtlaselt palju sulgi all sööklas, temaatiline, eksole!). nojah, mul on kohutav uni juba mitmendat aega ja šokolaadi sööks ka kogu aeg või oot, sööngi. mahlerist loen praegu artikleid, konkreetsemalt 2. sümfoonia kohta ja püüan leida aega, et “maskiballi” proovi jõuda. no ei jõua, aga järgmisel nädalal juba peab. pühapäeval on esimene täispikk läbimäng, klaveriga. järgmisel nädalal lisandub orkester. infotund tuleb ja mõttetalgud on vaja korraldada iseendaga, et kes seekord infotunnis publiku ees üles astub.

no ei suuda end hetkel tõlkima sundida. koristama peaks ja liisaga lubasin täna kohvikusse minna, aga ta jäi haigeks ja on hoopis tartus. tervisi sinnapoole! üldiselt olen suutnud järgida oma sisemisi ettekirjutusi, vaatan kaua vastu pean ja kui kaugele saab jääkirme murdumise lükata. siiani ei põru, tasa ja targu. (mõneti võiks mind viimase nädala jooksul võrrelda selle konnaga, kes fotograafi juures “džemmmmm!!” ütles ja pildile ära ei mahtunud :D mul ongi mõnel päeval järelejätmatu “džemmm!”)

lugesin auri londoni-teatri muljeid ja lehvitan ühest kodumaa teatri nurgakesest! auri, su raamatuturu pildil on leti peal üks raamat, mille seljale on kirjutatud “opera”. südantsoojendav! pean nüüd ikkagi tõlkima hakkama – õhtu ja artikkel, õhtu ja artikkel – niiviisi saan esmaspäevaks valmis. tervitan.

riigi kultuuripreemiate kandidaadid

seekordne kamp on taas koos. toon ära meie omad:

Pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse preemia
Tiit Härm

2008. aasta loominguliste saavutuste preemia
Arvo Volmer – loominguline tegevus 2008. aastal ja ooper «Tristan ja Isolde»
Mari Vihmand, Arvo Volmer, Liis Kolle ja Ann Lumiste – ooper «Armastuse valem»
Rauno Elp – osatäitmised ooperites «Wallenberg», «Tristan ja Isolde» ja «Willhelm Tell»
Heli Veskus – osatäitmine ooperis «Tristan ja Isolde»
Mart Laas – loominguline ja pedagoogiline tegevus 2008. aastal
2008. aasta väljapaistvate loominguliste saavutuste preemia antakse viiele isikule ja ühe preemia suurus on 150 000 krooni

lapse suvi – Ellen Niit

Miks see päike naerab                 taeva tala pealt?

Eks ta kiiri kaela                  meile vala sealt

Kallab vana suli            selget kullapihu.

Võtab taevatuli              õhetama ihu.

Kuhu nüüd siis minna?          Kukulinnu linna,

suvetuule sisse,              oma olemisse,

oma olemisse,            turteltulemisse.

Lasta tuulel kanda              ennast luharanda.

Sooja tuule kanda       ennast puha anda.

Kukal mätta najal,             luhal viivitada.

Lasta kiivitajal     õige kiivitada.

Vastu õhtut traavi       piki põllukraavi

muudkui kodumaile,        piima-pudrumaile,

uneudrumaile.

Päeva tedremuna           ema põlletasku.

Mis see päike punab?               Eks ta looja lasku.

retsept: kui ma mõnikord katki olen

pärast pikka uneta ööd (tont seda teab, miks rähklesin ja vähkresin, kord oli palav, siis tahtsin pissile, siis mõtlesin tööasju, siis tahtsin juua… nagu väike laps!) tõusin peale kuut üles ja läksin tööle. jalutasin läbi talviselt imekauni kadrioru pargi. laternavalguses sadav lumi sätendas nagu mingi müstiline tähetolm ja õhk oli mõnusalt soe. hingasin kopsud talveõhku täis ja hea oli olla. nii mina mõtlema hakkasingi, et miksmiksmiks peaks inimene end paljude tühiste asjadega mõttetult vaevama…

retsept iseendale: mõnikord juhtub, et ma olen end katki mõelnud (sest ega muust need hädad tule ;)) ja siis ei saa asjadest enam sotti. tuleb ainult meeles pidada, et tegelikult ei saa mind ju miski murda – karavan läheb igal juhul edasi ja kui ei läheks, oleks midagi väga imelikku teoksil – minu vanus ei ole murdumiseks küll sobiv :p. elu on alles ees, ta pulbitseb energiast ja ootab avastamist, ka siis, kui kaotatakse midagi, mis oluline. üldiselt kiinduvad inimesed vist liiga sageli ja agaralt kõige külge – töö, asjad, inimesed, ideed… armastan teha sääsest elevandi (on mu lemmikoom ühtlasi) ning üldse – inimesed peavad end maailmanabadeks (eluterve enesearmastus on siiski kohustuslik!). kui me aga planeedist MAA teeme satelliitfoto, siis ei paista need tähtsad inimesed oma “tähtsuse” ja “ülioluliste” probleemidega aga kusagilt. well, what’s the fuss then? :) nojah, veel natukene iseendale suunatud juttu: kaotada karta ei maksa, küll aga tuleb osata südamega hoida seda, mis armas. põdemiseks on elu liiga lühike, hiljem on lihtsalt mahavisatud ajast kahju.

ja alati aitab NAER, väike pai või raamatu taga veedetud tund!

kaks imehead kontserti

ei, ma ei räägi minevikumuljeid – kontserdid on alles tulekul, seega on kõigil võimalus nendest veel osa saada :)

esimene kontsert on muidugi Mardi oma. lähemalt allolevalt plakatilt.

teine kontsert on see.

üks juhuslik reedene päev

täna on olnud väga tegusalt töökas päev – palju asju sai aetud ja korraldatud. ainus mõtte- ja tundepaus oli 10 minutit enne 10, kui lipsasin välja salasuitsu tegema (jäin vahele ka, ei olnudki sala. ma muidu ei tee, ausalt! vahel ainult, kui tahaks karjuda endale: “STOP!” ja siis aitab ka enamasti).

mõnikord on aga selline tunne, mille jaoks ei ole sõnu. need saavad otsa ja sa istud nagu üksikul saarel, mida ümbritseb silmapiir. muud midagi ei ole, isegi ilmakaari mitte. lained lõikavad päikese kildudeks ja kusagil on vikerkaar. keegi tark mees on oma targad mõtted raamatuks kirjutanud, otsinud teed teiste inimesteni läbi oma sõnade ja mõtete. siis on ju häbiasi tunda ennast pärast lugemist veelgi kaugema ja… nagu ei saaks miski sind kunagi kätte, see kulgeks sust läbi ja mööda, üle ja ümber. aga võib-olla on see erakordselt hea tunne – nagu oleksid avastamata metsatukk, jälgedeta lumi, esimene kevadine rohi.

imelik tunne. väga roosa.

mul on praegu väga imelik tunne – selline roosa… on suur koduigatsus ja pesapunumise kripeldus noka otsas. tahaks koristada ja kodule midagi hääd teha – väga kummaline algus päevale! asjalik nagu ei tahakski olla. meeldivad roosad asjad – minu joonlaud ja roosa märkmepaber. appi! eks näis, mis see päev siis toob. eile võtsin raamatukogust andré maurois’ “kunst elada”.

beethoveni kolmikkontsert

beethoveni kolmikkontsert C-duur Op 56. 1. osa; 2. osa; 3. osa.

pühad saabunud

wilhelm tell on otsustanud kolmel õhtul meie laval ammunööri pingutada. muusika kõlab kaunilt, hoolimata rohketest kupüüridest, mis teevad klaviirist spiraalköites lapiteki. meeldib avamäng, mis on täiesti eraldiseisev “maastikumaal”; meeldib teine vaatus, mille kohta donizetti on öelnud: “esimese ja kolmanda vaatuse võib küll olla kirjutanud rossini, kuid teise vaatuse kirjutas jumal!”. lavastatuna ooperit ette ei kujutaks, liiga segane ja hüplik ning pikale veniv libreto. aijjaaa, meeldib telli “sois immobile” (KUULAKE SIIN), mida ta oma poeg jemmyle laulab enne seda, kui läbistab tema pea peale asetatud õuna – täiesti vaakumi tekitav aaria ja võib öelda, et kogu ooperi lemmikkoht. hõljud mingis emotsioonistaadiumis ega suuda midagi mõelda, kuhugi liikuda. mis tõstab aaria kogu ooperi suurusest ja võimsusest välja otse kuulaja südamesse, on soolotšello saade, millele mõne aja pärast lisandub vaikselt ja aupaklikult orkester (hetk on nii oluline, otsustav ja isiklik, et igasugune käratsemine olekski ju sündsusetu:)). meisterlik esitus (telli laulab rauno, tšellol saadab kas henry või mart – 20.12.08).

kava kohta nali. suutsin osakonnas paanikat tekitada, saates meili pealkirjaga “telli kava” (mõeldud oli attachmenti, milles wordi dokumendis oli terve etenduse kava) ning sain tagasi küsimuse teemal “MIS KAVA TULEB TELLIDA!?” ja lõpuks vastuse “Telli ise :)”. Tellisingi :)))

ostsime täna  poti sees kuuse, millele sai nimeks Kuusk. selle ees seisab valves pähklipureja, mis on jõulude sümbol. seega on vist ka meil pühad.

lugesin sartre’i “sõnad” ja tundsin ära elu enda. *naeratus.

kõik sobib.

hommikuhämaras tööle tulla on tore – jalutad läbi jõulutuledes linna, vaatad majade katuseid ja vilkuvate suunatuledega autoderida, endal jalgades tiksumas gotan projecti tangorütmid. hingad sisse linnalõhna ja värviliste reklaamplakatite kuma. villane müts ajab otsaesise sügelema ja mõtteis moodustub plaan mõnd jazzkontserti külastada või pöffi. (ärge naerge midagi, see on üsna keerukas ettevõtmine ja õnnestumine võrdub peaaegu lotovõiduga).

no ja põues on selline hea-õnnelik tunne. lihtsalt seepärast, et elu on olemas.

somnambuul.

täna olen ma kurb. lubage olla, siiralt ja lõpuni, seekord iseendas ja ilma põhjendusteta kellelegi teisele, kolmandale ja neljandale. see ei ole selline kurbus, mille pärast ma nutaksin. pigem ma naerataksin. mõtted pragunevad ja pragunevad ja pragunevad väiksemateks tükkideks, kuni järele jääb ainult savitolm. tahaksin rääkida inimestega, kellel on kogemus, aga ma ei julge küsida. see on kurbus, mille ma hetkeks unustan, aga mis end ikka ja jälle meelde tuletab, kuni sellele punkti panen.

kuidas on siis, kui on sajandi väsimus ja kuidas sellest üle saada. millal kasvab peale soomus ja ei võta sõnu enam isiklikult ning millal pole teatritolmuste koridoride lõhn enam maailma kõige erutavam lõhn? millal ei sümboliseeri võililled kevadet ja kas meri on asendatav?

vaatasin wallenbergi kulisside taga – kõik tuleb tagasi ja ma olen uuesti lummatud ning mäletan kõike. see teema vist ei väsitagi, hoolimata sellest, et DVD tegemisel sai seda vaadatud ligi 20 korda.

lumi sulab, enam ei ole lootustki lähipäevil suuskadele ronida. suusasaapad säravad hõbedaselt ja ootusärevalt koridoris. kasutasin täna üle hulga aja esimest korda ühistransporti – peaks seda sagedamini tegema, sest kord trolliga arsti juurde sõites tabas mind suisa mokktöllsus – nii erakordne oli näha grimmita inimesi, kes esitasid värvikaid dialooge!

ohsamumemme!

minu tegemised on väga ülbeks läinud – neil pole üldse vahet, kas on öö või päev, lihtsalt suruvad end peale. hommik karged käed mu ümber seob, sest öös valitsenud vaikus ikka vist natuke ka koitu on täis. ma isegi ei näinud seda päris esimest saabuvat lund – mart tuli koju ja käskis aknast välja vaadata. siis nägin hõljuvat taevaimet. hommikul olid katused valged ja tänav krudises taldade all.

eile oli aga suisa talv. vaatasime enne etendust raekoja platsil kohvikuaknast lendlevaid helbeid (raekoja kohal langesid poole aeglasemalt, aga see ongi gravitatsioonist kaugemal) ning jõime glögi. nüüd on ju glögiaeg, eks? ja siis seisin estonia taga ja mõtlesin, et ma jalutan ESTONIA taga täiesti vabalt ja rahulikult. miks? aga seepärast, et see on mu kodu, mu kindlus kulla vennas! enam ei tundu, et ühest minu pilgust lahvatavad selle maja seinad põlema ja kõigist maailma valjuhäälditest kostab kõuekõminana mu südamelööke. vaatan garderoobiaknaid ja aknalinkide küljes rippuvaid kostüüme ning tean, mis etendus on käimas.

igatahes ei saanud ma sellise lumega ju ometi käed rüpes istuda. seest leidsin reinu, kes oli nõus ühe memme kokku veeretama. uskumatult raske töö oli, sest lumi ei pakkinud, aga lõpuks panime ikkagi teatrimemme valvelaua ukse juurde püsti. köögist saime porgandi (degusteerimise järel selgus, et täiesti esmaklassiline ninaporgand!), mul oli sahtlis rosinaid silmadeks, suuks ja nööpideks ja noortetöö projektijuhilt võtsime ühe kuldse junioropera krooni. mis kõige armsam, pärast etendus oli keegi oma roosid memmele käteks pannud ja rinnale teatrimaski gravüüriga klaaskupli (ma ei tea, kus sellist kasutatakse?).

täna ostsin endale suusad ja varustuse ka. kui lõppeb romeo ja julia, siis ilmselt läheme öisele suusaretkele kadrioru parki. jei! aga nüüd on viimane aeg tööd teha!!

mind ei ole!

normaalne laupäevaõhtune töölaud.

seepärast mind ei olegi nüüd vähemalt novembri-detsembrikuu ja seepärast ma ei saa ka rääkida kõigist nendest põnevatest asjadest, mis tehtud on. rootsi kuninglik ooper jääb ka kunagi teiseks korraks ja siis need hommikused sügishetked ja halloween, kui ma lasse esikus tossudest vett välja valasin ja diivaninurka neljanda filmi ajal magama jäin ja palju muud ka. järgmise nädala teisipäevast läheb asi väga tõsiseks, sest see kõige kallim vara kipub juubeldama ning kontserdama ka. :-*

ilusat hingedeaega.

5 minuti supp

väljas sajab udu, nii et ma ei saagi aru, kas silme ees virvendab või laguneb maailmapilt mu silme all pixliteks. tööd on kuhjaga, mõtete jaoks pole ruumi. paar viimast õhtut on KUMU kohal olnud täiskuu. esietendus läheneb ja läheneb. kuidas saab 5 minuti supi valmistamisõpetuses olla kirjas, et pärast vee peale valamist (tõmbamist tegelikult, sest see ei sünni süüa) lasta seista 1 minut!? või tähendab 5 minuti supp seda, et valmistamine ja tarbimine võtab kokku aega 5 minutit?

killuke metropolitan operat eestis

sellest sügisest alates, kuni hooaja lõpuni, teeb coca-cola plaza laupäevaõhtuti otseülekandeid metropolitan operast. täna oli tutvustav pressiüritus, kus vaadati katkendit 22. septembril toimunud metropolitani avagalast, kuulati tervitusi meti peadirektorilt, heideti pilk lava taha ning nauditi “la traviata” teist vaatust flemingi, hampsoni ja vargase esituses. võimas oli! peaasi, et soundi liiga kõvaks ei keerata, mis summutaks nüansiilu ja järele jääks ainult tavaline märulifilmide kurdistav müra (tavaline kinosound päris kindlasti ei sobi). pilt oli väga hea ja aina paremaks läheb, sest esimene ülekanne tuleb juba ülivõimsa ja eestis ainsa olemasoleva kõrgkvaliteetse digikahuri vahendusel. mina igatahes külastan kõiki ülekandeid, sest esitajad on fantastilised! ahjaa, väga naljakas fläšš oli – kui vaatasin seda kinoekraani, mõtlesin, et näe! peaaegu nagu meie ooperisõprade kogunemine – suur ekraan, dolby surround ja ooper… :p aga ehk lugejad andestavad mulle, see oli väga kohatu võrdlus… tahaks siiski loota, et meie klubilised kolivad mõneks laupäeva õhtuks plaza kinosaali üle. eks!? :D:D

KOGU INFO SIIT!

sületäis lubadusi

kümne aasta pärast kirjutan ma kindlasti 2 raamatut. võib-olla kolmanda ka. veel ei ütle, mis nende teemaks on. aga selleks peab tulema kogemusi, miskiseesamajust peab mu sees küpsema ja nii mõnigi asi muutuma. veel peab minu sisse kogunema rohkem teatrit.

noormees ostis varastatud ratta omanikule tagasi

ÄÄRMISELT suur pai sellele noormehele ja arvatavasti on rattaomanik väga õnnelik. sellised inimesed on väga haruldased – minu deja vu kohvikusse unustatud fotokas toimetati ka ilusasti baarmani kätte ja sain selle järgmisel päeval tagasi. mälestuseks oli fotokasse tehtud pilt fotoka tagastajast :) oleksin siis seda tüdrukut vist pool aastat kallistanud…

“nora” ja “perikles”.

neljapäeval käisime von krahlis “norat” vaatamas ja eile NO-s “periklest“. kõigepealt jaanile suur tänu väga hea “nora”-tõlke eest, sest tekstita poleks ju midagi lavastada ja lavastus sõltub teksti võimalustest ning teksti võimalused sõltuvad tõlkest :)

jelinek on kirjutanud näidendi, tabades äärmiselt hästi ibseni vaimu. alateadvusest kerkisid pidevalt pinnale “nukumaja” stseenid, laused, atmosfäär, mis olid justkui garneering kogu toimuva peal. võib-olla oli see aga ibsen ise, kes tasakesi kõrva sosistas. lavastaja hea tunnetuse teeneks võib pidada seda, et tükk ei sundinud hetkekski ennast peale – mind ei kästud läbi ühe või teise tegelase samastuda ega vastanduda nendele jalgutrampivatele paksu verd tekitavatele teemadele, mis käsitlevad soorolle ja mehe ning naise positsioon-funktsiooni ühiskonnas. teemapüstitus oli nii neutraalne kui selliste teravate küsimuste puhul olla saab ja seega muutus esitatav tõlgendustele avatuks. lihtne põhjus, miks keegi ei saa solvuda ega tunda end puudutatuna. samas ei puudunud eredad elamused, tugevad sümbolid ja tabavad lahendused.

osatäitmised olid eranditult meisterlikud. ei laskutud stampidesse ega hakatud üleekspluateerima publikult positiivset reageeringut toonud žeste, ilmeid, rõhuasetusi. kõik näis olevat lihtsalt ja pingutamata paigas, kuigi karakterid ise olid kõike muud kui lihtsad! riina maidre peategelaskuju oli kaunis ja oma lugu suurepäraselt illustreeriv, muutudes sündmuste arenedes mitmeplaanilisemaks. täistabamus oli helmeri-tõlgendus, kus taavi eelmaa mängis välja väga nüansirikka pendel-rolli Suure ja Väikese mehe/inimese vahel. mitte vähem värvikas oli erki lauri nosferatu-tõlgendus. milline äratundmisrõõm, kus segunesid kogu 20. sajandi vereimejate karakterid erinevatest ekraniseeringutest ja päriselust ning natukene ka dr. evil’ist austin powersi kehastuses :)

suurepärane oli ansamblitöö erinevate taustade, rolliajaloo ja kooliga näitlejate vahel. ahjaa, veel üks tegelane – konveierilint. tema keskne koht lavastuses kirjutas laia kaarega alla meie ühiskonna väärtushinnangute definitsioonile ja sõnu pole vaja. veelgi huvitavam oli aga konveierilindi “vaikimine” etenduse lõpus, kus helmer nora sülle haaras ja ta minema kandis. see vaikimine oli justkui kogu näidendis peegeldatud maailma vaikimine ja peategelaste pöördumine tagasi ibseni maailma, nukumajja, kus on turvaline ning rahulik.

eilne perikles mulle aga sügavat muljet ei jätnud. see on vist küll esimene NO tükk, mis paneks kella vaatama, kui see mul oleks. hea muusikaline kompott, aga mõte ja lugu jääb selgusetuks. ei, ma ei nõua mingit väga sügavat läbivat joont, aga midagi nagu läheks lahku etendust mõtestavas tekstis ja loos endas… igal juhul, puust ette ja punaseks, aga ära ei taba. võib-olla on see minu reedese väsimuse viga. head olid lahendused stseenide siseselt – head leiud, huvitav koreograafia, hea bollivuudilik stiilitunnetus (bravo!), aga… midagi jäi nagu puudu. nii tekstis (mis suuremalt jaolt kehvapoolse diktsiooni tõttu ei kandnud. oli erandeid) kui ka esituses. küsimus tekkis kohe alguses – publiku ja näitlejate vastandamine – mis tunne pidi meis tekkima? kas pidime tegema ka mingi järelduse? või point oli see, et pointi polnud? või pidime end kummaliselt tundma, et ka meid kord nii vaadatakse nagu näitlejat – uurivalt, “just to sum you up”. mina ei tundnud end kummaliselt ega ebamugavalt. võib-olla taheti tekitada dialoogi publiku-näitlejate vahel, et toimuks impro. aga selleks oleks pidanud olema vaimukam avalöök publikult kui see lause saali täituvuse kohta: “kas keegi on puudu või?” VÕI SIISKI… nokkisin enda jaoks sellised mõtted kokku: äkki oligi etenduse eesmärgiks tuua tükikest bollivuudi ka meile, eestisse?? siis saab ju konkreetse paralleeli nende vahele luua ja see juba näib päris suure ivana! või lihtsalt tõestada seda, et näidendi pikaajaline mittelavastamine ei tulene selle lavastamatusest ehk lavastamise võimatusest või tekstikartusest, vaid et KÕIKE siin taeva all saab lavastada ning seda üsna nappide vahenditega ära jutustada? nagu alati, meeldis ka seekord NO-le omane teha tahtmise vaim, energia ja kirg, millega luuakse “oma” teatrit.

minu mõistmatuse põhjuseks võib olla ka kerge nädalaväsimus. neljapäeval sai pärast “norat” kella 2-ni teatrist ja näitlejaist räägitud. inimestest. lendudest. inimeseks olemisest (no ikka koorub seda va lemmikteemat mul!) ja muust. ning reedel tärkas mu kupli sees taas migreen. eks on olnud emotsioone ka. ratta suutsin peaaegu ülejärgmiseks päevaks ära unustada, kui poleks meelde tuletatud. ja nagu kiuste tahtsin täna sõita! sest täna ma ei teinud tööd. reedest saadik on väsimus, loominguline väsimus :) aga ma mõtlen, et ka see etapp peab elus tulema, kus enam ei taha nii väga elukriipimist kõikjale kirja panna. tahad koguda ja vestluste(k)s jagada. siis ei saa end süüdi tunda, et enam nii palju ei kirjuta ja igatsed rahulikku vaatlust. (no ärge kuulake, ühel hetkel karjun jälle teravate elamuste järele!)

nüüd lugema. mart tuleb varsti koju ja homme on täiesti töövaba päev meil mõlemal! nii harva, kui seda ka juhtub. ja see on nii tore!

MINU TULIUUS RATAS VARASTATI

täna ilutses meie korteriukse vahel silt, mis teatas, et meie panipaika keldris on sisse murtud. see on teine juhus viimase 2 kuu jooksul, kus OMA MAJA INIMENE LÄHEB VÕTMEGA/LASEB VÕTMEGA KELLEGI LUKUSTATUD VÄRAVAST SISSE, AVAB LUKUSTATUD MAJAUKSE, AVAB LUKUSTATUD RAUDSE KELDRIUKSE JA MURRAB PANIPAIGA VINEERUKSE LUKU LAHTI. eelmine kord varastati kaks ratast, seekord minu 3 kuud vana ratas koos kiivri ja varustusega. mardi vanem ratas ja kiiver olid alles (kindad ja 2 paari kalleid rattaprille oli siiski ära võetud). ma tõesti ei saa aru, MIS INIMESED seda teevad? või on see majahoidja, kellel on kõik võtmed või koristaja? ei tahaks ju hakata näpuga inimestele näitama… AGA, kuidas saab läbi 3 lukustatud ukse, ilma et jääks murdmisjälgi?!!!

ühesõnaga, kallid inimesed, kui te juhuslikult loete seda postitust ja keegi üritab teile müüa seda ratast, musta värvi (TREK 3700), mille raaminumber on WTU 250G0409C, siis andke teada. VÕI kui teate kohti, kus “turustatakse” rattaid, siis andke teada. kindlasti lähen kohale ja kütan kõrvad tuliseks.

sorry, aga palun kommentaaridesse kaastundeavaldusi mitte trükkida, ootan asjalikke nõuandeid.

hommikul kell 8

kell on natukene kaheksa läbi. vaikne on ja korraks mõtlen, et äkki ei tulegi keegi täna tööle. väljas paistab ilmaime – päike. eile avastasime hea veini. mart väidab, et oleme seda kunagi proovinud, mina väidan, et mitte ja isegi täna ei tule mulle selle veini nimi meelde. silt on igatahes oliivroheline. mõnusalt marjane raamatulugemise vein. lugesin estonia ajalugu, sest sellest peaks midagi varsti kirjutama. hetkel puudub formaat ja aeg jookseb sõrmede vahelt liivaks. varsti on pargis kirjuid lehti palju. siis tuleb ninapidi sisse ronida ja koristaja tööle kriips peale tõmmata. ok, side lõpp.