kohvikus
täna oli taas üle hulga aja vaba päev ja nii jõudsin pärastlõunal kohvikusse, kuhu pole 5 aastat aega leidnud sattuda. üllatuseks leidsin sealt 7 aasta taguse iseenda. palusin ta lauda, tellisin talle klaasi veini ja pakkusin lugemiseks mario vargas llosa “kirjad noorele romaanikirjanikule”. paistis, et talle meeldis ja mulle meeldis ka. vaatasin klaverit kohvikunurgas, laudlina, teda, küünalt ja lampi, kohviku põliselanikku kuldset retriiverit, kes taas oma koonu mu sülle pani ja mõnuledes end kõrva tagant sügada lasi, ning tundsin end ütlemata õnnelikult. leidsin ka ühe katkenud mõttesoone, mis mõnusa surinaga end taas ilmutas ja paberit ning sulepead nõudis. perfect unision.
