hetk
ja sealt see tuli – hetk. hetk täis vanillitubaka hõngu, kohvikusuminat, avastamata võimalusi kohvikulaudade ümber istuvate inimeste näol. joobumus ärev-tihedast ollusest mu ümber või joodud veinist, mida hajevil ja tühi klaas mu ees laual meelde tuletab. väikekodanlik mugavus ja nauding inimeste nägudelt tagasi peegeldamas ja hinge soojendamas. kusagil läheduses hõngub öiselt kehalt muskust, mis tungib jõuliselt ümbritsevasse naeru, kilkeisse ja suhetesse. justkui on kohustus vestluses aus olla ja oma emotsioonid kandikul kõigi ees lauale laduda, roosad kaitsetud kõhud löögi ootuses taeva poole. järgmisel silmapilgul segunevad nad muskuse ja sigaretisuitsuga, roosad kõhud, roosad kõhud lae alla suitsedes.
lõputu väsimatu ring kohvikuhääli, veel hetki.
