lõputu väsimatu ring kohvikuhääli, veel hetki.

raiub rauda ihusse

tuliseid tükke mu naha alla

imehea lugemine. järgnev katkend võiks, muide, ka teatri kohta käia:

kirjanduslik kutsumus ei ole ajaviide, sport või peen mäng, millega vabadel hetkedel tegeleda. see on ainitine ja täielik pühendumine, prioriteet, millest midagi olulisemat olla ei saa, vabatahtlikult valitud teenimine, mis teeb oma ohvritest (oma õnnelikest ohvritest) orjad. nii nagu minu pariisi sõbra puhul, saab kirjandusest pidev tegevus, mis allutab enesele kogu eksistentsi, ei piirdu ainult nende tundidega, mida kirjutamisele pühendatakse, vaid imbub kõigisse teistesse tegevustesse, sest kirjanduslik kutsumus toitub kirjaniku elust ei rohkem ega vähem kui paeluss kehast, kus ta parasiteerib. flaubert on öelnud: “kirjutamine on elamise viis.” teiste sõnadega, see, kes on teinud enda omaks selle kauni ja jäägitult kaasahaarava kutstumuse, ei kirjuta, et eleada, vaid elab, et kirjutada.

(või vähemalt mõelda sellest, kui tegudeni ei jõua.) vahel tundub, et nüüd tahaks eluks plaani, ei taha enam niisama hulpida, tahaks… eesmärke? ootusi, besides kaevuda sügavamale kunsti ja teha asju paremini? (see ei ole ju päriselt plaan, ega?)

Wallenberg

“inimestest ja jumalatest”

“ääremaa”

“moskiitovõrk”

“teel”

laupäeva õhtu ja “boheemi” teine esietendus on möödas. maja peal kõnnib ringi kratt, kellesse on sisse puhutud killuke iga selle maja töötaja südamesoojast ja seetõttu ongi ta viimastel päevadel kokku kuhjanud nii palju häid emotsioone kui ei kunagi varem. “boheemi” lavastusperioodiga on toimunud see õige üheshingamine (unustage hetkeks  laulu- ja tantsupidu).

ma tean, inimestes on kõigis sees üks (pilli)keel, millel mängides ta helisema hakkab ja ran on osanud selle igas inimeses üles leida. ja siis veel see, et puccini does it again – mitte “üks sädelev tenoriaaria siia, sädelev sopraniaaria sinna, üks võimas koor ka kuhugi ja siis veel need miljonid hetked aariate vahepeal, mis kõik on vaja kuidagi täita”, vaid päriselt elav muusika, mis kõnetab sind nagu hea luuletus, riimides sinus tundeid, mõtteid, lugusid ja viies sind endaga kaasa.

“boheemis” on mälestusil (võib-olla seepärast mul ongi tunne, et ma pole tükk aega ühtegi esikat nii oodanud nagu seda ). on see “b”, mis oli 17 aastat tagasi ja see, mis oli 7 aastat tagasi, pärast mida hing oli ripakil-rebenenud ja lasnamäe uduseks nutetud bussiakna tuhmist peegeldusest paistis see päris ehe ja tõeliste emotsioonidega maailm nii kättesaamatu… ning see, mis akna puhtaks pühkimisel sealt läbi kumas oli nii troostitu. võta või jäta.

ja kui keegi etenduse- ning peojärgses ülivaikses koridoris midagi ütleb, siis on see maailma kõige õigem asi.

hea tunne on.

eilne päev oli tuubil täis “asju”. kalender kippus lõhki minema ja mitmekordselt ülekirjutatud lehekülg pastaka all rebenema. hommik algas kell pool üheksa mannide riietamisega infotunni jaoks, jätkus intervjuude tegemise, proovi pildistamise, veel intervjuude tegemise, jooksvate ülesannete lahendamise, raamatukogutreti, kiirete koridorivestluste ja “diibi panemise”, parukate otsimise, voltimise-kleepimise, kõne harjutamise, koosolekute ning organiseerimise-kontrollimisega, et kõik õhtuseks infotunniks valmis oleks. laua taha istuda jõudsin ainult nentimaks, et meilbox uputab ja kava tahab kirjutamist. peeglisse vaatasin esimest korda kella 16 paiku liftis ning pidin muiates tõdema, et närvipinge on positiivne – selline päev on võimalik ainult teatris! oi kui õudne oleks istuda kusagil ametnikuna laua taga, pidevalt jalgu kõlgutada, lõputuid kohvipause planeerida, et seda õnnetut ja kõiki järgnevaid õnnetuid päevi õhtusse saata, et kuu lõpus see tasu vastu võtta, mis igava ja rutiinse töö eest kunagi rahuldav olla ei saa! (vahel mõtlen, et tüütu ja rutiinne töö peaks olema kõrgemalt tasustatud, sest aju- ja emotsioonirakkude suretamise eest tuleb maksta ja mitte vähe). kuhu ma tahtsin jõuda? ah selleni, et olen tänulik taas ühe sellise päeva eest, mis järgmisel päeval tekitab pingelanguse, peavalu ja palju uusi ideid. on tore, et teatris ei teki kunagi paigalseisvat ja hapuks minevat rahulolu. gotta keep moving on, becoming better. excitement.  loving it. being thankful for it. being me. jees.