RÜDOLEELO

väljas sajab lund. märtsijänese sammud jätavad uruotsingus kalpsavaid jälgi sellele õhkõrnale vesisele kihile. natuke külm on, aga märtsijänes juba vist teab üht väikest urgu, kuhu on hea pugeda. praegu on eriti mõnus kirjutada, sest keegi ei tea veel selle pesa aadressi ja ma saan üsna iseendaga dialoogi pidada. ma lihtsalt ei suutnud sinna enam kirjutada. see justkui eeldas mingit konkreetset mind, keda enam olemas pole. ma ei tea, mismoodi siia kirjutamine peaks sealsest erinema, aga minu jaoks on vahe sees.

“Ma tahaksin, et sa mind niimoodi ei pitsitaks,” ütles Unihiir, kes istus Alice`i kõrval. “Ma saan veel vaevalt hingata.”
“Pole midagi parata,” ütles Alice otse alandlikult, “ma kasvan.”

ma ei kustuta eelmist blogi ära. see on olemas ja statistikat vaadates satub sinna enim inimesi läbi ooperi- ja muusikateemaliste otsingute ning nii mõnigi tuleb uuesti. olgu ta siis olemas.

eile, teel KUMUst hanneleeni juurde mõtlesin vihmale, mis järjekindla visadusega maailma palet uhas. ikkagi ei õnnestu tal muuta tõsiasja, et meie vanematel ja vanavanematel pole enam millegi pärast meie üle uhke olla. vajume järjest sügavamale isepäisesse kaduvikku ning oleme oma ideaalide olematuses kättesaamatud eelmistele põlvkondadele. see, mille peale uhke olla võidakse, on liialt pisku ja ülejäänut lihtsalt ei teata.

juba märjakssadanuna, kartlikuna fotokakoti pärast, leidsin siiski, et antud ilm on suurepärane. meenutab vene romaanide uduvihmaseid päevi, kaarikurataste takerdumist mõisateele, duelle varajastel hommikutundidel, mis ei välista teed ja moosi hilistel õhtutundidel. ma olen meeldivalt iseenesest väljas.

kirjutasin ***le. me oleme nüüd kord nädalas kirjutama hakanud. kilomeetripikkusi kirju tunnetuslikkude olemisekihkude kirjeldustega, mis oma pikkusest hoolimata tunduvad liiga lühikesed. ma näen maailma sinu läbi, kas sa saad aru, see on nii…

ma ei saa kõndida situatsioonidest välja. lüüa uks enda järelt kinni ja pageda iseenda maailma turvalise ukse taha. aga praegu tahaksin just seda ja et mind ei peetaks korralikuks üllatustevabaks kodanikuks. justnimelt, ma ei ole KODANIK. ma ei taha täita oma kohust. ma tahan olla praegu kõrvaltvaataja. (ma ei ole kurb, kuigi sa nii küsisid, ma lihtsalt…) ma lihtsalt ei suhtle teie mõistes nüüd mõnda aega. ma väldin defineerimisi, mõtestamisi, mõistmisi ja lahtiharutamisi. ma isegi keeldun lausete moodustamisest, mis võiksid antud kategooriatesse mahtuda. väldin kohtumisi, sest te küsite ja nõuate seda rutiini, mida nimetatakse suhtluseks. tahan lihtsalt natukene maailma vaadata ja selles olla. alati ei pea ju sellesse sekkuma?

vahepeale jäi Ly Seppel-Ehini loeng kohtu- ja ilukirjanduse tõlkest. taaskord kogesin, et ma armastan sügavalt.

teevesi on vist keenud.
ma võtan tassikese ja ütlen kõlavalt RÜDOLEELO – täna oli häälekooli esimene päev. ja miks mul krooniline kõripõletik on, sellele pandi ka näpp peale. väga positiivne!

hulk raamatuid on tellitud ja mõni on ka saabunud! selle peale telliks veel pisut aega ja selle hullumeelse karusselli-kisselli tahkumist veidi aeglasema asja peale.

Advertisements

~ kirjutas märtsijänes &emdash; 1. nov. 2006.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: