teatrieluteater

14 minutit tagasi lõppes majanduse veebipõhine eksam. no ma ei ole majandusinimene, ei ole! küsige midagi muud…kuidas lugeda mereäärsetelt kividelt jälgi kokku või mõelda end selgusetuks või täiesti puutumatult kulgeda elus, ilma kellessegi haakumatapõrkumatanakkumata?

sellest hoolimata olen viimase 8 päeva jooksul 6x teatris käinud ja ma tean, mis on rohkem elu. igapäevane pisi(telefoni)kõnelus mu ema ja vanaema vahel, kus lõpuks jõutakse selleni…
vanaema: mis liina teeb?
ema: teatris on.
reedel oli aga ootamatult vastus…
ema: kodus on, tõlgib oma toas.
vanaema (puhas eluavastamisimehääl): EI VÕI OLLA!?!?!!

nojah.
kuu aega maal. mihkel mattisen. padjamees. fame. tuhkatriinu. hirvekütt.
hirvekütt ei anna siiani rahu. ootan h***, et saaks SELLEST rääkida, teate küll. elust või. üksteisele vastanduda SELLEGA.

tuhkatriinu estos. ma vist peaksin kirjutama, aga ma olen nii väsinud viimasel ajal, et ma näen tänaval vastukõndivaid iseendaid, kes kõik naeravad hüsteeriliselt ja siis nutma puhkevad (vahel naeravad pärast jälle hüsteeriliselt) ja pärismina näitab neile näpuga, ise midagi tundmata.
ma veelkord ütlen, et ma võtan esto ees mütsi maha, sest rossini ei ole see amps, mis kergelt kurgust alla läheb. hoolimata minu asjatundmatust kriitikast, mis mõnikord tundub pisut teravapidine, ARMASTAN MA IKKAGI SEDA, MIDA SEAL TEHAKSE. lihtsalt seepärast, et tehakse. võtame siis järjekorras, eks?
lavastus: michiel dijkiema, hollandist. tõeliselt värske puhang meie ooperilavastamise traditsioonis. miks? aga seepärast, et on julgem, näitab lihtsa maksimaalset ärakasutamist ning ei klammerdu niivõrd “korrapärasesse”. (lihtsuse koha pealt veel nii palju, et kunagi tegi isa mulle lapsepõlves varjuloomi seinale, mul on tunne, et sellest tekkis tol hetkel tuppa terve maailm erinevaid olevusi oma lugudega).
lisaks on tunda kesk-euroopa ooperilavastuste hõngu. lavastus on täis pisikesi üllatusi, mis vastavad rossini muusika kiiretele pööretele ning improvisatsioonilisele (näilisele) vabadusele. (teadupärast kirjutas rossini siiski enamuse “improvisatsioonidest” kohe partituuri sisse).

rollitäitmine: annaliisa pillakule suur kiitus nii raske rolli suurepärase esituse eest! loomulikult on pähkel tuhkatriinu viimane aaria “non piu mesta”, mille koloratuurid peale pika ooperi äralaulmist on katsumuseks ka suurtele diivadele. (mul on kuulmiskogemus väsinud häälest, milles puudus täpsus ja liikuvus. sopranit ei maini, on esinenud ka eestis).

hiilgavalt hea kooslus oli janne ševtšenko ja teele jõksi lauldud “kurjad õed”. sellised kooslused on minu jaoks alati olnud pisut tundlikkusetasemel mängimised. mõnedel juhtudel ei pruugi hääled oma tämbri pärast kokku kõlada, kuigi nad on vastavatele hääletüüpidele kirjutatud (näiteks delibes “lillede duett” ooperist “lakme” (enamasti metso ja koloratuur), polina ja liza stseen “padaemandast” (enamasti kontraalt ja sopran). antud juhul oli õekeste laulmine haarav ja teineteist toetav, kaotamata sealjuures isiklikku omapära.

don magnifico rauno elpi esituses :D:D no ei saa üle sellest, et elp võtab kätte ja laulab. ükskõik mida, aga täpselt ja maksimaalselt analüüsinuna nii oma vokaalseid kui ka näitlejalikke võimeid. mõlematega on loodus teda ka õnnistanud. + impro kuubis. viimased 2 rida esto esimesest rõdust (põhiliselt esto oma inimesed) pidas vaheldumisi hinge kinni või püüdis hüsteerilist itsitamist kuidagi summutada. elpi esituses kõlab kaelamurdev don magnifico aaria “sia qualunque delle figlie” lapsemänguna. (kuulake palun seda versiooni enzo dara esituses ja te mõistate, et näitlemine ja laulmine siinkohal KORRAGA on täiesti ülimalt andeka inimese privileeg, või üliinimlik pingutus.) pühapäevasel etendusel tegi kahjuks orkester (pigem dirigent) elpile karuteene. ei tulnud järgi, vaid eksles omaette rütmis.

ja kompu – don ramiro ehk prints – kestutis alcauskis. vajas pisukest soojenemist, et ülemised noodid kindlamaks muutuksid, kuid laulis kenasti. kriitilised kohad möödusid meeldivalt viperusteta ning teenisid õigustatult ära tormilise aplausi. bravo!

ja tänu sellele, et esimese rõdu 2 viimast rida olid estoonlased, teenisid esitajad ära väga teadliku aplausi ja mitte ainult. huilati bravi, trambiti, plaksutati ja hõisati, nii et vaesed soomlased, kellele see etendus TEGELIKULT oli mõeldud, pisut hirmusid. aga õige ka! ometi teatakse, millal karjuda “brava”, “bravi” ja “bravo”.

postimehe artikkel siin.

tuhkatriinust üldse.

olgu. on reede õhtu. ma olen surmväsinud, kuid ma lähen üle 4 nädala välja…angelisse loomulikult!!

Advertisements

~ kirjutas märtsijänes &emdash; 17. nov. 2006.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: