vot kak u menja vezjot!

pöffil siiani “ma ei taha magada üksi” (taivan) – väga head kaadrid ning selge sõnum, kuid kas on vaja selleks 2h, et kohale jõuaks, et elu on pask, keha on vahend ja üksindus ongi igavene? we sometimes know. and sometimes we refuse to believe. üks parimaid lahendusi filmi jooksul oli see, et võtmefiguur ei rääkinud sõnagi. sümboolne.

tühirand” – ainult undi pärast läksin vaatama. sattusin suurest tühjusest hüsteerilise vappenaeru hoo kätte. kanepinaer. kõvasti ei julenud vist väga peale tagumiste ridade keegi naerda, sest režissöör istus saalis. teate, vaadake “kuldrannakesega” paaris ja järjest. tõsine “eesti tase!”

veel on jäänud paar pöffi filmi.

kohv. vastaslauas istus žatäänide pikkade juustega itaallanna. värvitud juuksed olid, sest nägu oli jumekam. vanus…jätan määramata. mees oli eestlane. kas tõesti on mehi, kes lähevad daami soovitud suitumarki tooma väljaspoolt lõbustusasutust, kui seda seal müügil pole? nii armas oli, mis siis, et naine püüdis üllatust teeselda.

siis maci friikartulid ja kõrged noodid tänavatel (need on omavahel seotud, uskuge). seejärel läks tom action-trammi seerias teise trammi peale. õhus tiirlesid veel kadaka turu adibas jope rebitud käistest lendunud suled. mina läksin lasna bussi peale, mille aknad olid sopast ja vihmast pilgukindlad. korraks oli tunne, et olen peterburi metroos. hea tunne. seljatagant kuulsin telefonikõne ühte otsa: “u menja uže papugai i kotõ. ženšina ušla uže. vot kak u menja vezjot!” loodan, et teda ootab kodus tõsiselt suline, näuguv ja sõbralik vastuvõtt. kind of sweet, kui inimesed on positiivsed.

peatusest “lasnamägi” sai äkki “vastupidi”. aga need ongi hääled mu peas, mitte bussijuhi diktsioon. minu üksindussööstud tulenevadki sellest, et hääled otsustavad ühel hetkel korraga vaikida (tünga mõttes). siis hüüangi: “ma olen nii üksi!”

kuulan järelejätmatult monteverdi “combattimento” plaadilt neljandat lugu villazoni esituses: “Si dolce è `l tormento”. tom on jälle süüdi, et ma selle plaadi sisse auku kulutan. ma ei oska kunagi inimestele niimoodi asju leida, et need südameteni jõuaksid. ma ei julge. aga mõni oskab.

homme kukutab süntaksitädi mind läbi. SUUR stress on, sest väike mahuks veel kõrvugi, aga olen ruumikitsikuses sunnitud põrandal magama.

Advertisements

~ kirjutas märtsijänes &emdash; 5. dets. 2006.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: