hüüa “hott”!

kakao. ei maga veel. täna hommikul magasin 11ni (eksklusiiv-superluks!) tahtsin praegu endale mõnd asja lahti kirjutada, aga mu pea on nii paks, et sõrmed ei kuula sõna (kuigi ma ei ütle neile ju midagi) ja mõtetest saavad ämblikuvõrguks lõhutud peegelpildid. kuu jagu mõtteid ja tundeid. täna sain siiski kirja esialgse “hitipidu: pipi! nuki! puhh!” kavastruktuuri. see läheb varsti arutamisele, kui ma peale proove ei leia, et see lavastaja ideedega vastuollu läheks. aga “tahmanäo” infotunnil pole ikka veel läbivat lavastuslikku joont! inspiratsioon peab veel tulema. lihtsalt PEAB.

eile öösel olid taksos sõrmed külmast nii valusad, et ma ei suutnud lasna aadressi hammaste vahelt taksojuhini niutsuda. üllatuslikult sõitis takso ise koduni. valu on nii mõttetu nähtus. kas on olemas üleüldist valu kontseptsiooni, mis annaks sellele eksisteerimisväärtuse? kui mina valutan, siis on see ju minu valu, mis kellelegi teisele midagi ei ütle. teised ei saa seda vahetult tunda. seda ei saa ära anda. seda ei saa jagada. seda ei saa…veel paljusid asju. ühel hetkel ta lihtsalt lakkab olemast; siis on tühik, kuniks ta unustatakse. kas pole me siis selle ise enda jaoks välja mõelnud – kummituslik vahanukk ja vahavari, mis ikka ja jälle tahab sind oma sõrmedega puudutada ning naerab, kui sa ta omaks võtad. aga kui pisarate asemel veenvalt naerda, muudab see valu teiste jaoks olematuks. on ta sel juhul olemas või mitte? on siis üldse midagi peale subjektiivsete maailmade, pseudode, kujutelmade ja tahete olemas?

muide, eile oli bär. mulle meeldis pianist rohkem, kuigi laulja suutis veenvalt “dichterliebe” laulude karaktereid välja tuua. ning vahel juhtub sedagi, et unustatakse ära, millist neist lauldakse ja tuleb pianisti selja taha kiikama minna :D tegelikult tahaks lied`i tausta tunda, et midagi adekvaatsemat öelda. praegu mängib chopin. klaver on endiselt kõigi tunnete sametvõti. palun, kas keegi tahaks mulle vabatahtlikult mängima tulla?

ahjaa, mul on väga südamlik ja armas kollektiiv uuel tööl. ja neljapäeval, kui väsimuspalaviku või tontteabmispalaviku tundemärke näitasin, leidsin inimese, kes on veel kangekaelsem kui mina. vahelduseks. nii pidingi rohtu ja teed manustama, mis aitas ja kodus oli väga väike palavik ainult. homme on mardil kontsert. bach. kadriorus. palun olge siis kohal, sest see saab ilus olema!

Advertisements

~ kirjutas märtsijänes &emdash; 28. jaan. 2007.

6 kommentaari to “hüüa “hott”!”

  1. jah, kangelaslikult naerda iseenda ja maailma üle iga kord kui nutt kurgus – see teeks asja must-valgemaks, defineeritavamaks, elatavamaks. aga kui naeruvääristada ja tühistada kõik tunded, unistused, pseudod, paranoiad, hirmud ja fantaasiad, kõik-kõik, millest koosneme, siis ei jää ju suurt miskit alles.

  2. ei kaotagi kuhugi. muidu oleks kaksipidi mõttetu – teisest küljest lihtsalt seepärast, et…et ei olekski midagi olemas. 24.01.07 avastasin, et kardan iseenda varju. päriselt! see oli üsna võimas tunne. tegin köögis seitsmendat võileiba ja väsimus kippus võiks vorstile alla ja äkki nägin, et mu vari liigutas end. konkreetselt võbistas õlgu ja tahtis kätt sirutada. jätsin võileiva talle ja läksin ise teki alla :)

    aga kõik peab olema. mida tugevamalt seda parem. ja surra tuleb tuhat surma, sest siis saab ka tuhat korda ellu ärgata. näiteks täna ärkan ma triibuliste põlvikute reaalsusse, sest mul on kavas neid endale mitu paari soetada.

  3. […] kirjutas ja küsis: Aga kui pisarate asemel veenvalt naerda, muudab see valu teiste jaoks olematuks. on ta sel juhul ole… Et teised sinu valu ei näe ega taju, ei tee seda olematuks. Valu on tõesti väga isiklik, ainult […]

  4. Kõikidest valudest,
    mis meid valdavad,
    varem või hiljem
    me valime ühe,
    millel me laseme
    endasse valguda
    ning meie vaimu
    vormida. See
    ongi me saatus,
    me enesevalu;
    see on me sisim
    sisu ja vorm.

    Doris Kareva

  5. Valuga on tihti nii, et teised inimesed tahavad seda lahendada ja lohutada sõnadega, aga sõnad ei aita enamasti. Aitab pilk, mingi sõnatu hoolivus, teadaandmine, et ollakse olemas. Valu, nagu armastuski, ei vaja analüüsi, sest see teeb ta tavaliselt palju hullemaks . ent analüüsi meie sõbrad meile tavaliselt pakkuda üritavad (aga eks seegi on inimlik).

    Valu paradoks on see, et sageli ta lahustub vaikuses: vaikuses kahe inimese vahel, kes on piisavalt ühel lainel, et teineteisele seda tuge pakkuda. Ei olegi vaja rääkida, vaja on vaid olema olla, sest õigeid sõnu ei ole.

  6. […] 31st, 2007 Nad kirjutavad. Valust ja naerust ja hoolimisest. Ja […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: