varjud teatris

täna panin teatris suured küünlad põlema ning kustutasin tuled. pisike laualamp suures ruumis põles ja kumas ümbritsevale sooja. kui kell on 22.34 ja sa pole veel kodus, siis võiks ju pisut südant su ümber olla. aga tegelikult on teatrist saanud kodu sünonüüm ja noh…ma elangi südames. ühel hetkel peeglisse vaadates nägin selja taga üht poolhämarat varju seinamööda pagemas. varjud teatris on palju karakteersemad, jah. nad oskavad näidelda. ma ei läinud raamaturiiuli ja seina vahele talle järgi, kuigi ta võibolla ootas seal.

olen mitmeid kordi püüdnud kirjutada, aga ma ei ole suutnud. üks postitus on siiani mustandites. juba tundub see “teine”, see mitteteatri maailm nii kummaline – tahaksin inimeste puuriuksed avada ning nad vabaks päästa. astusin täna viimast korda kooli uksest sisse, et tundi anda. 12B kinkis mulle oma fotoga kaardi. pidi peaaegu pisarat kiskuma. sõime kringlit ja jõime kohvi. ja õppealajuhataja kinkis mulle porgy ja bessi plaadi. jah. jätan sinna nii mõnegi sõbra.

teatris toodi mulle suuur karp suuurte maasikatega, et ma “kurb” ei oleks, õpilastest lahkumisel :) mul on kodu ja pere tunne teatris. mõned asjad lihtsalt on uskumatud ja usutavad korraga. ma tahaks niiväga kirjutada teile, mismoodi on tunda esimest lavaproovi, kui teatrisaal vaatab smoki pühamuse asemel sind habetunud pilgul töötunkedes ning laemaal on hämarakskeeratud lühtrivalguses unine. millised on teatriproovi naljad ja kuidas on peaaegu orkestriauku kukkuda. kuidas on kostüümihaakide kinnipingutamisel sõrmkübara kaupa lubadusi õhata, et “sellekleidiga–hõkk–jääb lõunasöökva–ah–ahhhh–hee-leeh!” ja ma pole vist elus olnud paranoilisem kui selle kuu jooksul. on olnud hirmusegaseid öid, kus tahaks paremini ja rohkem. enamus öid läheb hommikuteks ja päevadeks takkaotsa. ma olen selle kuu ajaga õppinud rohkem kui kogu eluga kokku. ehk on midagi sündimas, üks mina või nii, sest vahel on tunne nagu vaataks keegi mu seest mulle otsa. on kirjasünnivalu ja ajamolekulide pitsitavat kitsust. ometi ei tundu need 12-13h tööpäevad sugugi nii painavad kui 3×45 minutit koolis. tahaks kirja panna, mis tunne on peadirigendi eest kirjutada artiklit muusikast, mida TEMA juhatab ning esitamiseks välja valis. mis tunne on, kui see artikkel on valmis ja paanika tuleb seda su sõrmede vahelt kiskuma. ja tahaksin kirjeldada seda, kui õudne on iseenda tekste lugeda!

ning mis tunne on, kui keegi ütleb midagi head.

tahaks kirjeldada, kui abitult saab end tunda keset lava hetkel, mil sind tabab teadmine, et oma elu kõige pikemad 40 minutit veedad laupäeval inspitsiendi kõrval istudes ning püüdes läbi tema teha selgeks vastavatele inimestele, millal mingit valgust peale panna, lavasuitsu lasta, müristada või muusikat panna. aga see kõik ei sünniks ilma toetavate inimesteta, kellest vist lisaks mega kolleegidele saavad ka lahutamatult kallid inimesed. väga kallid.

tulge siia ka. (nüüd 3,5h aega magada)

ja veel tahaks osata öelda, et ma olen õnnelik.

Advertisements

~ kirjutas märtsijänes &emdash; 16. veebr. 2007.

6 kommentaari to “varjud teatris”

  1. teater on tore ja teatris on tore :) tore, et teatris meeldib :) sa oleks võinud sinna juba varem tulla/minna ;)

    minagi igatsen seda vahvat maja ja neid inimesi natuke taga… :|

  2. minu Väike Inimene veedab praegu samas majas iga päev pea seitse tundi ning kodus olles loeb minuteid, et saaks tagasi. sellesse maailma. sellesse tundesse. nende inimeste manu.

    tore, et te sääl olemas olete!

    (..ning tv 3-s teatas noor preili rõõmsalt naeratades, et tema teada eestis üldse ooperit ei ole ega tehta. ma mõtlen – viga ei olegi tegelikult temas. vaid inimestes tema ümber, kes on selle tütarlapse jätnud ilma infost, jätnud ilma võimalusest AVASTADA, näha. tunda. kurb, tegelikult.)

    aga – pühapäeval. jah, pühapäeval siis sääl. loodetavasti on meid ning teid kohe palju kohal :)

  3. jahm. ei saa inimesi millestki nii ilusast ilma jätta. maagiast. maagiast. maagiat on vaja. maagiata ei saa. on midagi, mis kisub. on midagi, mis torgib, kui ei saa selle sees olla…
    jõudu Väikesele Inimesele ning ma loodan, et kohtume!

  4. Kui seda lugesin, mõtlesin, et pole ammu oma kallis koduteatris käinud. Teater lihtsalt on liiga hea (:)

  5. lihtsalt pai :-)

  6. Hoian sulle pöialt! Tundub tõesti, et oled leidnud midagi väga olulist ja see on hea.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: