ajamolekulide umbsus vajub sisse

alustame sellest, et ma tahaks asju hästi teha. niimoodi, et ma teaks, et kõik, mis minust sõltub, on tehtud ja antud. aga praegu on mul tunne, et mul ei ole aega olla muud kui ainult asjade konveierilindile tõstja. miks ma täna juba kell 21 kodus olen!? aga seepärast, et meil läks nett maha – vajan netti, sest online sõnaraamatud on vähem ajakulukad, pealegi saab alati googeldada, infi, esinemissagedust ja -usaldavust kontrollida. ma võiksin ju ka “konveierilindile” asju tõsta, aga siis ma peaksin olema lõputu ladu, kust tõesti kiiresti võib asju leida (tähestikuline kataloog ehk?) aga ma ei ole. olen lihasjõul töötav inimene. mul läheb kuueses toas lõigu tõlkimiseks mõnikord lausa tund. mind on liiga kerge distractida. mul läheb TUND! kui ma midagi kirjutan, siis peab see ju baseeruma millelgi…eeltööl näiteks? kui ma hakkan tegema kava tüüri “wallenbergile”, siis on ju eeldatav, et ma tean ajalugu, ma tean wallenbergi elulugu ning tean seda muusikat ning helilooja kontseptsiooni/tundeid/mõtteid vms. see on elementaarne, eks!? figuratively speaking: ma saan pakkuda maasikaid juhul, kui on olemas põld ehk teadmised. ja ainus viis seda kõike teada saada ning maasikaid pakkuda on suhelda helilooja ning lavastajaga, lugeda raamatuid ning kuulata muusikat ja püüda mõista ning analüüsida. siis sõeldub välja see, mis on huvitav, mis on asja mõte. aga KUST see AEG!?! ma olen vihane iseenda jõudmatuse peale. iseenda suutmatuse peale teha asju nii, et selle 10-12h sisse, mil ma kodus (loe: teatris) olen, saaksin panna pisut rohkem keskendumist, südant ja anda pisut paremat panust kui praegu suudan. praeguse tempo peale jõuaksin kõike seda, mida tegema pean, kui asjad oleksid ühe hiirekliki kaugusel. et iga ülesande jaoks oleks max 2 nuppu, mida vajutada. siis jõuaks. AGA MA EI SAA JU ASJAGA, MIS MU MAAILMAS ON KÕIGE ARMSAM, KÄIA ÜMBER KUI KONVEIERILINDILE VISATAVA MASSTOOTEGA!!!

ma vist ei ole piisavalt võimekas.

ja ma ei ole veel kordagi maininud ei isiklikku elu või ülikooli, mis peaks ka osakesele minust pretendeerima. mu isiklik elu ja armastus ongi teater, kui te veel ei teadnud. lihtsalt mõeldes, et ka see veel üks lisakohustus olla võiks…et kuidas inimesed, kel ON pere, jõuavad…seda võimetumana ja abitumana ma end tunnen. mul ei ole enam midagi, millest lisaaega näpistada, sest kui oleks, ma teeksin seda KÕHKLEMATULT. aga ma lõpetan nüüd hala. produtseerin veel 4CV-d ning siis saab minust kiiresti eesti esimese algupärandi spetsialist. ma armastan seda teatrit. ikka veel on valus mõelda, kuivõrd ma teda armastada võin.

ja kui juhtkond täiesti lambist mu vastu hää on ning täiesti lambist ütleb inimene sulle midagi, mida sa ei usu teda KINDLASTI KUNAGI ütlevat, siis seda suuremat vastutust ma tunnen. krtkrtkrt.

ometigi kirjutas täna üks inimene mulle meili peale, et olen tubli. tundsin end hetkeks esimese klassi lapsena, kes seepeale naeratab :) ja seejärel oli paranoiahoog. et ma tahaks teha midagi, mille pärast ma ise ka endale uhke olen.

praegu viriseks veel kõvemini ja halaks ka. loodan, et te ei lugenud seda lõpuni. JA PALUN ÄRGE KOMMENTEERIGE!!!! ma tõesti TÕESTI tõesti ei tea, MIS minust saaks ilma teatrimaailmata. esimest korda on mu ümber soojus. ma ei oskaks ilma selleta kusagile kuuluda. ma ei oskaks olla.

nüüd dušši alla ja siis…

Advertisements

~ kirjutas märtsijänes &emdash; 21. veebr. 2007.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: