CECILIA BARTOLI kontsert

ma isegi ei hakka ütlema, et tänane päev on olnud üks ilusamaid. seda mitte ainult tänu cecile, vaid suuresti nendele inimestele, kes mu ümber olid. lubage nimeliselt: mart, stella ja piret. helsinki oli hirmus tuuline ning lubatud 17 kraadi asemel oli tõeline torm, mis tähendas, et minul oli külm. püüdsin vapralt nägu teha, et ilmastik mind ei kõiguta ja vajadusel ma lihtsalt nihkun grammikese lähemale, aga lõpetasin ikkagi mantliostuga :) päev jätkus jalutamise, hiina restorani, valge veini, kuuma šokolaadi ja koogiga, kuniks saabus aeg sammuda halva akustikaga finlantia talo kontserdisaali.

ma ei tea, milliste ootustega ma sinna läksin. võib-olla mitte eriti konkreetsetega, sest kõik, kes teda kuulnud, väidavad, et bartolil on uskumatult väike hääl. teadsin ka seda, et tegemist on jumalannaga, tippude tipuga, kelle taga on tohutu kampaania. mis on aga reaalsus? ühes olin kindel – ta on fenomen ja üks suurimaid ooperilauljaid, kelle sarnast meie aeg enam ei näe. pealegi tulid ettekandele “opera proibita” albumil salvestatud aariad, millest ilusamaid on raske välja mõelda. istusime viimases reas. akustika sakkis täiega. korraga ilmus zürichi barokkorkestri ette energiline hobusesaba, tagasihoidliku musta kleidi ja sätendavate briljantidega keskmist kasvu cecilia. ma ei ütle, et hetkest, mil ta suu avas, olin lummatud. ei. ta hääl tundus tõesti mitte just eriti kandvat, kuid arvestades, millist tehnikat ta kasutama peab ning kui kiiresti tal oma fiorituure laulda tuleb, siis eriti ei saagi muudmoodi laulda. ja siis…kolmas aaria (“ahi qual cordoglio…doppio affetto”)…mul on tunne, et see võrdlemisi nigela akustikaga ja linnahalli meenutav “asutus” ja saal selles said puudutet millestki ülevast ning korraga hakkas maagia tööle! bartoli imeline tämber ja tehnika hakkas kostuma iga nüansini puhtalt (v.a. ülikiired trillerdused, mis distantsi tõttu kippusid ikkagi pisut kokku sulama). ta lihtsalt mängis meie emotsioonidega, võimega võtta vastu midagi nii puhast! oleksin nagu rühkagi võinud mängida vihmapilve, sest “vanne pentita” ajal hakkasid pisarad ise voolama ega tahtnud pidama jääda. ei, mul ei olnud lõhkiajavat suurt tunnet sees. lihtsalt tundus nagu oleks lavalt kõige otsemat teed pidi kandunud minusse see kõige puhtam ja ülevam, nagu polekski olnud vahendajat. et üks hääl võib saalis tekitada vaikuse, mille lõppu lõhestavad ainult kerged publikupoolsed allasurutud nuuksed ja ninaga luristamised (ei olnud mina, ma ei julenud pisaraidki pühkida).

bartoli mängis publikuga, venitades perfektse hingamisega pikka fraasi veelgi pikemaks ning tehes sellel täiesti veatu messa di voce, kus fortest pianosse ja tagasi fortesse liueldakse, ilma et hääle kvaliteet kuidagi kannataks. mis peamine, piano oli nii õrn, et see vaevu üle orkestri kostus, AGA see jõudis meie viimasesse 22. ritta!!!! ja siis algas võidujooks viiulitega. ainult bartoli suudab… ja KÕIK oli nii nagu plaadil.

4 lisalugu ning trampiv publik. kuna oli kiire viimase laeva peale, siis ei saanud autogramme küttida. eestis tervitas soe varahommik, punetav kuusirp ning pehme voodi ja kaitsvad käed. muide, mart ostis plaadi ühe metsosopraniga, kellega ta on koos esinenud, kuid kelle nimi mulle ei meenu. ta kõlas isegi pärast bartoli kontserti täiesti uskumatult. see räägib enda eest. perekonnanimi meenus…groop? no laulab koos bryn terfeliga “don giovannit”! ah, vaadake parem pilte eilsest päevast.

bartoli.jpg

Advertisements

~ kirjutas märtsijänes &emdash; 21. mai 2007.

16 kommentaari to “CECILIA BARTOLI kontsert”

  1. Toomas ütleb, et selle lauljanna e. metsosoprani nimi peaks olema monica groop.

  2. jap. seep’ ta on. ja ilgelt hää. mu pea koosneb lihtsalt mälulünkadest hetkel. püüan paari kuu töö 2 nädala sisse ära mahutada ja see näksib auke mu teadvusesse.

  3. neetud paul potts lõi hinge mõra- hakkasin otsima ja nädalaga jõudsin Bartolini…ja milleks nüüd laulan? hinges tarbetu(?) tunnete tulv

  4. kuidas paul potts ette jäi?
    leidsin youtube’ist ühe omapärase video, kus laulab “nessun dormat” jaüllatavalt hästi!

    ja bartoli on jumalik.
    tunnetetulv ei ole kunagi tarbetu. millest siis elada, kui mitte tunnetest ja eriti veel tulvavatest tunnetest?

  5. M Trink soovitas (juhtusime esinema samal peol. väitsin talle, et emotsioonid, mis tekivad kuulates koori ja metal-bändi on samad. ooperisse suhtusin eelarvamusega- polnud lihtsalt häid esitajaid kuulnud. suurem osa on ikkagi jama. aga Bartoli on jumalik)

  6. ahjaa- tõlkisin ära ühe teksti- Vivaldi Armatae face et anguibus. Manowar mis Manowar. barokk ja rokk

  7. ma ei ütleks, et suurem osa ooperit jama on :) pigem on erinevatel eluperioodidel erinev maitse. meeldivad erinevad stiilid, heliloojad ning lauljate trendid (20. sajandi algus, keskpaik, nüüdisaeg).

    barokk ongi rokk :) omal ajal allus ooper ju tänapäeval sarnastele popmuusika reeglitele – tuli pidevalt kirjutada hitte, et õukonna soosingut pälvida ja ära elada. “armatae face” tekst sobiks tõesti manowari või obituary lugudele.

    mis puutub emotsioonidesse erinevate muusikastiilide kuulamisel, siis ma arvan, et need lihtsalt puudutavad meie emotsioonide erinevaid tahke. see tunne, mis tekib klaverimängu kuulamisel ei pruugi aga sugugi võimsuselt alla jääda sellele, mille saan rokk-kontserdil.

  8. Bartoli esinemismaneer on “epileptiline” :)))) Muuseas, Manowar on teinud samuti “nessun dormat”. sitasti küll, kuid fakt iseenesest näitab ju hinnanguid. võibolla tõesti polegi suurem osa ooperit jama- kõik sõltub esitajast. Võrdlesin Bartolit ja Sutherlandi Haydni Orfeuses ja Eyredikes. Teadjamad väitsid, et Sutherlandi laulmine on…(ei jaga termineid, lühidalt parem). Samas oli orkester ja laulja nagu eraldi, kumbki ajas oma asja. kokkuvõttes ei osanudki öelda kas lugu meeldis või mitte-jumala ütskõik. Bartoli laulmine aga tõi välja MUUSIKA selles loos, ilma orkestrita poleks olnud Bartolit, ilma Bartolita orkestrit. ja kokkuvõttes- jumala hea lugu. aga vaat sellepärast tuleks noviitsist ooperiarmastajal enne jupp aega mõelda, kas tasub riskida millegi ilusa kaotamisega, minnes Estoniasse (sry). loodame et mul pole õigus.

  9. bartoli esinemisstiil: mu tuttav ütles kord bartoli kohta, et ta tahaks talle kangesti kana kostüümi selga panna, kui too laulab… :)

    sutherland vs bartoli: minu meelest on bartoli suht kitsas valdkonnas parim ja ta üldiselt hoiab seda joont teadlikult. pealegi pole sutherlandi ja bartoli hääled võrreldavad – sutherland on hoopis teine rida. mulle tema hääl eriti üldse ei imponeeri (külm ja emotsioonitu), kuigi on rolle, mis talle hästi sobivad. seega nõus, et bartoli toob välja muusika, sest olles näinud teda, siis ta lihtsalt tahtmatult käivitab selle energiavoo, mis on muusika SÜNNIKS vaja.

    estonia: mina olen seda meelt, et kui ma tahan IMEHEAD esitust, siis on mul kodus kümneid ja kümneid plaate, mida kuulata/vaadata perfektsetes esitustes. aga selles jääb puudu etenduse ja muusika sünni element. see, et midagi tärkab ja sa oled ELAVA tunnistajaks. me ei saa võrrelda end coventiga või la scalaga – hoopis teine häälematerjal ning häälekool. kui huvitab, siis erinevatest koolidest/häältest ning just eestlaste häälematerjalist võrreldes teiste suurte rahvaste ja koolidega, on kirjutanud tenno vironi (ehk leiad raamatukogust või antikvariaadist). samas, oleksid sa olnud märtsis “puritaanide” ettekandel, oleksid olnud sajandi suursündmuse tunnistajaks, kus kahel õhtul järjest oli estonias selline möll, mis häädel õhtutel itaalia ooperiteatrites tõuseb.
    tuleb osata reaalselt hinnata ja mitte võrrelda “digitally remastered” häältega või häältega, mis on ka maailma teatrites suursündmuseks.

  10. see kanakostüümi värk on muidugi naljakas. kui su sõber suudaks teha virtuaalse, sobiks see siia http://www.youtube.com/results?search_query=cecilia+bartoli&search=Search
    nalja ja naeru kuipalju. tõsiusklikud tõmbaks muidugi rattale.
    aga “epileptilise” all mõtlesin hoopis jäsemete tõmblemist. ta kasutab mõnikord enda pingestamiseks ja sisemise emotsionaalse kompressiooni tõstmiseks lisaks laulmisel mittevajalike lihaste (nt kael) pingutamisele ka nn. “liigutus interruptust” – katkestab järsult keha või käe liikumise mingis suunas, muutes sellega kineetilise energia potentsiaalseks. midagi analoogset joe cockeriga. )))) a järsku se lihtsalt möla mul

  11. sain eile kätte oma 3 DVDd. tuleb välja et grimassitamine, mida mina pidasin emotsioonideks, on tegelikult tehnika. plaadil “Cecilia Bartoli. a portrait” näitab ema noorele Ceciliale, kuidas tooni kõla muutub kui pingutada erinevaid näolihaseid. seetõttu olen veendunud, et nii kulmude-kõrvade liigutamisel kui ka silmade pööritamisel (silmalihased on tillud, kuid täitsa olemas) on eesmärk- lisada häälele veel värve.

  12. nii see on :)
    igasuused vahvad grimassid, mis aitavad, on näiteks “hammusta õuna”, tee nagu haigutaks jne.

  13. Manowar on XX sajandi säravaim barokkmuusika looja. :) aga see selleks. käisin täditütrega helsingis Bartoli malibrani kontserdil. tibi ütles pärast, et ta ei taha enam ühelegi kontserdile minna- polevat mõtet. andis madonna pileti ära mu tütrele.a keda pärast seda üldse vaadata? Jessye Norman, Moby, Sumi Jo. OK. Olari Elts, OK……aga muusika iseenesest oli paha-paha :( õnneks pole muusika Bartoli puhul VÄGA tähtis. kuid niipalju tähtis ikka, et kontserdi lõpul hakkas repsi pärast piinlik- umbes nigu kohaliku kõva tasemega rokkbänd hakkab kava lõpul ükes kütma hoopis rocknrollidega. esitaja teeb, sest paistab, et rahvale läheb, rahvas reageerib tormiliselt, sest sitt on märguanne peatsest lõpust…..aga tegelikult mõtlevad kõik- “sitt”. kahju. tegelt pole näinud sellist teist kui Bartoli. Ja TAHAN, et ei näeks ka. oleks liiast.

  14. aaa…. veel paar sõna oma lemmikpillist ka- tšellomees oli võimeline mängima praktiliselt vaikust…nii et terve saal oli kõrvulukustavalt seda täis. Cecilia suudles teda pärast suule :)

  15. ma ei saanud sellist väljaminekut sel kevadel endale enam lubada. aga repertuaar on huvitav – bartoli otsib alati uusi väljundeid. tore, kui said bartoli-elamuse!

  16. kle jänes…..saan aru….et te aru ei saa mitte. kogu oma metali kaudu tulnud musikaalsusega väidan, et see, mida esitati oli HALP!….Bartoli tegi seda HÄSTI! (kui Bartoli poleks võtnud tujuks seda värki laulda,…..siis vaevalt oleks keegi üldse seda kunagigi teinud.)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: