maailm on hetkedes ja saaremaas

saaremaa pildid 

2. juuli sõitsime saaremaale. taevast laskus lennuk, tumesinine ja valgete kirjadega. nagu 2,5% rasvasisaldusega piimapakk.

3. juuli pääsukesed olid muuli juures asuvasse WC-sse pesa teinud. läksin pahaaimamatult puidust lobudikku ning sellest lendas välja paanikas emapääsuke ja hakkas meeleheitlikke lennusööste tehes oma pojale hoiatusi karjuma. mul oli hirm, et äkki ta ei julgegi enam oma pessa tagasi tulla, aga ma tõesti ei suutnud kauem vastu pidada!

õhtul istusime aiakiiges ja lugesime nohinal. isegi kõrred andsid tunnistust taeva poole pürgivast elujõust – maailm lihtsalt on kangekaelselt olemas. muutumatult. ja sina vegeteerid oma vegetentsi ja…oled ka olemas, lihtsalt. midagi kõigutamatut on kusagil ja see sinust olenematu kõigutamatu otsustavus ajab närvi, tahaks kuhugi joosta ja midagi teha, aga jalad on vatist ja tahe on ramb. ja siis aastate pärast on kogu maailm ikka jonnakalt samasugune kui tol hetkel minevikus, muutumatult vaheldub õhtu hommikuga ja vastupidi ja siis saad aru, et maailmal endal pole sinu väikesest maailmast sooja ega külma ja samuti ei hooli ta sellest, mida tema tegemistest arvad. vastik väike taaskordne taipamine. istun uuesti ja loen edasi, “ussisõnu”.

4. juuli õhtusöök sadamas. ühtegi hingelist pole. vaid paat, mis viib kalurid merele. tunne on nagu filmi “28 days later” alguskaadrites. istume vaikuses teisel korrusel, sööme kala ning lahkume pädaste poole “võimalikku kohtumist” vaatama. mõis on imeline ja andis 50% selle etenduse kogumõjust. teatrilavale seatuna poleks nii pikalt publiku tähelepanu pisut ühekülgse dialoogi peal hoidnud. soovitan.

woolfi lugedes on alati natuke selline tunne, et midagi on mõistmata, kuhugi on jõudmata, kuid mingi sisemine erutus tuksub vastu meelekohti ja kõhunääret: geniaalne! “jacob’s room”.

vein punetava taeva all ja lindude hoogsa vestluse taustal. 

ma räägin kindlasti kellegi teise sõnu ja need saavad minu omaks ja on lõpuks sama kõlbulikud ja head kui minugi omad. vahet pole.

5. juuli kaks kuju loevad nohinal raamatut varajaste hommikutundideni.

7. juuli väikese väina tamm marutab tuules ja vihmaootel. tuul püüab ratastel kulgejaid üle ääre puhuda. hõbedase vee, tinahalli taeva ja hõberohelise kõrkjamere värvisulam mõjub maagiliselt. hingab sügavalt. üldse on siin uhke ja puutumatu loodus, mis paneb mind inimesena tundma end kontvõõrana mööda kadakaid ja kivirandu kobistades. milline rahu, taevas ja hingamine siin on!

8. juuli kurb on vaadata kalda kaugenemist praamist. eriti teevad mind kurvaks need puud. see meenutab vanaema, kes lehvitas mulle aknalt, kui pärast pikka suvepuhkust pärnus koju sõitma hakkasin. kojuminek algas alati hüsteerilise nutuhooga seepeale, kui vanaema peanupp ja lehvitav käsi aknas järjest kaugemale maha jäid ja lõpuks halastamatu sinepikollase maja nurga taha kadusid. see tundus tol hetkel nii lohutamatult viimane ja lõplik lahkumine ning mul oli hirm astuda välja muinasjutuillustratsioonilt. püüdsin kujuteldavate küüniste abil end läbi autoklaasi kuhugi kinni haakida, aga mõttejõud ei olnud nii tugev. ei haakunud ma inimestesse, tänavalaternatesse ega linakombinaadi punastest tellistest seinagi. autokumm ei lõhkenud ja bensiin ei lõppenud ka kunagi otsa. hmmm, see vist on üks lapsepõlvetraagikatest, kui ma järele mõtlen (answer to your question, auri).

kui virtsu jõudsime, tundus mulle, et manner on äärmiselt nõme. sartre’i iiveldus tuli peale. loodus lömitas elujõuetult ja ükskõikselt ning selles puudus vabaduse ja metsikuse aura, mis saaremaa loodusel on. ei ühtegi kadakat ega vaba tuult siin mandri peal. mandri puud olid sama ükskõiksed kui mandri inimesed, kes end arvutite ja arvutimängude taga emotsioonituks istuvad.

üks pajatus veel. ma pean selle kirja panema iseenda jaoks, et ta oleks trükimustas olemas, kui virisema julgen hakata. käisin viljandis isapoolset vanaema vaatamas ja tema elukaaslast. vanaema reieluu on katki ja tema elukaaslane on hooldekodus, sest vanaema ju pole tema eest hoolitsemas. niisiis… scenery: haigla ja hooldekodu.

haigla. ninna lööb hoolimatuse ja ükskõiksuse imalalt mürgine lehk. kui sind 3 kuu jooksul kord pestakse, siis on hästi. kui arst vaevub sulle midagi poole lausega ütlema, on lausa hea päev. aga üldiselt võiksid kõik hoolealused ruttu vedru välja visata, sest rääkimine inimesega on nii suur vaev. kummaline tundub mõelda, et haiglas olev vanainimene peab helistama haiglast väljaspool töötavale perearstile, selleks et oma valutava põlve vastu abi saada, sest taastusravi osakonnas ei vaevu keegi valuvaigistit otsima või põlve uurima. aga nii on. kõnnin inimhinge leidmise lootuses otsiva näoga ringi, tahaks klaasi või väikest vaasi, et aiast korjatud lilled sisse panna. aga on ainult palatites jõuetult lebavad kehad, mõni isegi liigutab, mõni palvetab. järsku kuulen oma seljataga röögatust: “mis viga?!” “tänan küsimast, viga pole midagi, aga sooviks väikest vaasi või klaasi lillede jaoks.” “see” oli valges riietuses, järelikult oli “see” meedik või sinnakanti. tegelikult oleksin tahtnud talle kõrri karata, sest mina veel julgen ja jaksan. selle kõige taustal on mu vanaema, kes heal juhul saab kaalul 50kg täis (ma ei julge teda kallistadagi, nii habras tundub ta)…palat haiseb kõigi võimalike haisude järgi, aga aknad ei käi lähti. niisiis on selle kõige keskel minu vanaema nagu üks võilill – päikseline ja rõõmus: “mul käidi hoolekandest külas! tõi oma aia maasikaid…nii head olid ja lubas mulle põlvele rohtu tuua!” ta silmad löövad särama ja ta naerab helinal. “ainult heinost tunnen väga suurt puudust!” ja ta silmad täituvad pisaratega. mismoodi saab siis, kui vanaema koju lastakse ja ta ei tohi veel trepist käia? mismoodi näeb välja ühe jalaga mehe eest hoolitsemine, kes on aastaid voodihaige? sel hetkel näen laua taga istuvat isa hoopis uues valguses. mees, kelle kukil on korraga seesama muutumatu ja omatahtsi tegutsev maailm. pisarad pressisid talle silmisse ning ta tundus vaatamata oma 1,89 meetrile hirmus väike. nägin isa kord varem nutmas, siis kui lõpetasin keskkooli. siis vist olime mõlemad pisarais mingite sõnadesse mahtumatute tunnete ja lahkuläinud elude pärast.

hooldekodu. siin on veelgi rohkem inimesi, kellel lihtsalt ei ole enam kedagi. ka siin klammerduvad kõigi pilgud, kes veel liigutada suudavad, sisenejate külge: kes on see õnnelik, keda vaatama tuldi!? nende kehad on üles ütlemas, aga tunded on veel selged, hambutud suud paokil püüavad nad meie jutust haarata teateid sellest, mis toimub seal väljas, teispool seinu. palatis mängib energy FM, mis üritab raadio kõlarite vastupanuvõimet oma tümakaga testida. grotesk kuubis. heino on reibas. pole teda näinud aastaid. ta haarab mul käest ega lase sellest tükil ajal lahti. tema silmad on täis soojust, mis võiksid väljendada rõõmu enda lihase lapselapse nägemisest. kui tal oleks lapselaps. taas vaatab mulle vastu suurim optimism. inimene, kelle maailm on aastaid nii väike, et tal on raske esitada küsimusi maailma kohta, mis on väljas, leiab ometi rõõmu selles, kui räägime vihmast akna taga, aiamaast, sellest et viisime prügikasti välja ja tuulutasime nende korterit, et vanaema saab paari nädala pärast välja, et… ja jätkub jõudu küsida pärnu sugulaste tervise järele. iga lause peale näib ta seda enese sees kaaluvat ning nendib siis sügavaima rahuga: “ahah, no siis on kõik korras.” seda lauset kuulen kümneid kordi. järelikult on selle maailma rõõm lihtsates asjades. silm hakkab aga läikima, kui ütleme, et vanaema tema järele igatseb. kaks inimest, kellel maailmas peale teineteise midagi ega kedagi ei olegi. nad tegelikult ongi üks. “ju see peab nii olema. tobe juhus. aga tuleb ära kannatada. siis on kõik hästi,” kuulen veelkord, kuigi teame kolmekesi, et vanaviisi ei saa enam midagi olema. nende kohtumiseni on veel vähemalt kuu aega tiksuvaid sekundeid, minuteid, päevi ja öid. aga tuleb ära kannatada.

novot. elu on mõistetamatult lihtne. täis hetki, mida saab tarbida, nautida, vaadelda, endast mööda lasta või orjata või… elu lihtsalt ON kõigis oma vormides ikka see kõigutamatult voolav paratamatus. ja et ma ei kuuleks seepärast ühtegi virinat neilt, kellel on võimalus nende hetkedega siiski midagi peale hakata! võite maha visata, kui tahate või julgeda olla kirglik ja pühendunud. julgege enda jaoks oluliste inimestega rääkida olulistest asjadest. julgege helistada ja üle saada oma napakast uhkusest, mis ei oma olevikus mingit tähtsust, küll aga võib mineviku mõruks mekkida ja hoidke seda, mis teie sees on kirg ja ilus ja hea. või ma ka ei tea, sest sellest ei oska rääkida.

Advertisements

~ kirjutas märtsijänes &emdash; 11. juuli 2007.

3 kommentaari to “maailm on hetkedes ja saaremaas”

  1. saaremaa osa on nagu loeks “felix ormussoni”. teine osa on nagu loeks enda mõtteid, mingit osa. inimene vajab tohutut traagikat, nukkidega-näkku hetke, et tajuda – tegelikult on mul hea elu. mõju kestab paarist tunnist paari kuuni, siis jookseb kõik taas oma iiveldavasse rööpasse tagasi.

  2. “ormusson” on liiga üllas võrdlus. aga iiveldavad rööpad on mõnikord üsna hea kaitserefleks liigsele mõtlemisele. miks on aga nukk-näkku vaja, et osata rööbastelt maha tulla? mida me oleme unustanud, et ei oska enam…?

  3. […] teeäärseid maju, põldude lõhna, tolmavat teed ja loojuvat päikest. naeru ka. vaikust ka. ükskord sain jõudu ja see ei lähe meelest […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: