haapsalus

maailm on edasi üsna veider ja tujukas. aga seda võiks vist nimetada juba harjumuspäraseks. vihmaudu vaheldub hüsteerilise rõõmujoovastusega ja siis jälle nullimisega ja siis… ja siis ma taipan, et ma armastan – armastan seda inimest oma kõrval ja armastan oma tööd ning ma olen maailma kõige õnnelikum inimene. siis on mu sees lausa naerukajakate pesa. ma ei tea, kuidas nad mu sisse saavad, aga ma naeran ja naeran ja naeran ja iga naeruturtsakaga tuleb uus kajakapoeg ilmale. ma ausalt ei ole selles süüdi, et mu sees korraga nii suur kõdi on. ning siis tulevad mõtted ja mõttetused. hmmm…mul on viimane puhkusenädal. täna lasin töölt jalga ning vaatasin potteri filmi ära. keskpärane oma dialoogilt ja ülesehituselt, kuigi oli taibatud rõhuda tõsisemale ning mitte enam koomiliste lapsikuste jadale, mis töötas siis, kui tegelased pisut nooremad olid. uut raamatut pole lugenud. see on auriga koreas ja ma loodan millalgi ka näpud selle külge ajada. eniveis…

esmaspäev oli viimane päris vaba päev koos. mart tegi minust haapsalus pilte. üle hulga aja olen ise pildi peal, mis tähendab seda, et mul on veider tunne.

oh god, kuivägamaarmastan teatrit ja oma tööd!

Advertisements

~ kirjutas märtsijänes &emdash; 24. juuli 2007.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: