mõnikord on uitamised.

vladimir horowitzi esitus chopini 19ndast kõlab sügiseselt jahutava peegelhalli merepinna ja peenikese uduvihmana. oli vist õnnehurmane oktoobrikuu kolmapäev ja mu juuksed said märjaks, aga ma vaatasin taeva poole ning tundsin, kuidas jalg koorekohvikarva liivaporise loigu leidis. mulle ei meenunudki, et olin kohvi joomata unustanud ja see seisis külma ning mahajäetuna väikeses läikivas metallkannus pliidil. selles nime lausumises oli väge, korraga oli mu nimel väge! ma vist sain tol hetkel identiteedi ning võpatasin kohkunult, sest ma tõesti ei teadnud, et üks häälikutekombinatsioon nii võib kõlada. ma peaagu nägin, kuulsin ja tundsin seda: helisev õhuliselt kihiline kõrvetav sulametall ja tuul või sosin akna avamisel, mis kergelt riivates sinust mööda libiseb ja kaob. võib-olla võpatasin, sest sulametall ju põletab ning mõni tilk võis lausumisest ka nahale sattuda.

nii rääkis minuga Sügis.

praegu on aga suvi. üsna lämmatav pealegi. vanalinnas on taas munakivid lugemata jäänud. seepärast võite mind lähiajal mõnel tänava-äärel istumas (kui jalad lugemisest väsivad) ja nina õieli möödujaid uudistamas näha. on väga võimalik, et mul on fotoaparaat üle õla.

veel 4 päeva ja siis ei ole enam skype’i vaja, mis on küll tore ja igati vahva leiutis, kuid talutav vaid seepärast, et teisiti ei saa. aga ükski ilmaime ei asenda ju inimest. :-*

Advertisements

~ kirjutas märtsijänes &emdash; 15. aug. 2007.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: