raamatupood

viimastel päevadel on õnnestunud töölt suisa kella 5st ära hiilida, mis tähendab, et ma olen paar viimast õhtut lugeda saanud. ette on jäänud leichteri filosoofiline uurimus wagneri loomingust, galina višnevskaja elulugu (lõpetasin just), raamat ismidest, “the history of ballet in wester culture”, “lavastajaraamat” ja veel nipet-näpet baturinilt. need kõik tekitavad mõtteid ning torgivad ja ärgitavad – tahaks arutada, vestelda, kirjutada… njaa, raamatud. täna juhtus isegi nii, et lippasin mööda raamatupoode. kindel plaan oli mitte midagi osta, igaks juhuks, sest palgapäev on täpselt sama kaugel kui ta on. tahtsin lihtsalt tunda end väga aeglaselt ja kuhugi kiirustamata jalutamas, raamatute lõhn ja lähedus veetles ka. asi lõppes aga sellega, et ma lahkusin poest kahe järgmise raamatuga: “virginia woolf – a writer’s life” (jaaaa, ma ostan kõike, mis tema kohta kirjutatakse; kahjuks ainult quentin belli kirjutatud biograafiat ei ole võimalik isegi krisost tellida; londoni antikvariaadid ja raamatupoed seda ka ei tunnista – kontrollisin aasta tagasi) ning ühe ballet guide’i, milles on kõigi ballettide plotid (kulub ehk töös ära).

viimased päevad võitlen rampraske unega. täna on kohe võimatu – hommikul jäin norinal ja püstijalu bussiukse najale magama; praegu olen 2,5 h lugenud umbes pooletunniste intervallidega, et pea kuhugi toetada ja silm kinni lasta, sest terve keha on ramp. ma ei saa aru, kust selline väsimus!? natuke tore on ka, eriti seepärast, et on aega end pleedi sisse keerata ja teed luristada ning aknast lahkuvaid-saabuvaid laevu vaadata. kui tuul oleks vastu akent, tekiks eriti hubane tunne ja ma saaksin vaadata kuidas lained end vastu kai serva vahutolmuks lõhuvad.

muide, antonio caldara on kirjutanud geniaalse oratooriumi: “maddalena ai piedi di cristo”, dirigeerib rené jacobs. kunagi tomilt võtsin selle, kuid ei kirjutanud üles, mis see on. nüüd aga mängib see juba pikemat aega. panen siia omale meeldetuletuseks kirja, et kui mart koju jõuab, siis pean talle kindlasti laskma #18, sest sellel on imeilus tšellosaade. vot. unustan viimasel ajal kõik asjad ära. ülla võib teile sellest rääkida, kuidas ma eile 10 minutit mööda teatrit oma trenniasju otsisin, ilma et mulle meelde oleks tulnud, et ma need juba kotti ära pakkisin. udu.

hopp! teevesi on keenud. ma lippan siis. ciao!

Advertisements

~ kirjutas märtsijänes &emdash; 16. okt. 2007.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: