viimased emotsioonid

oma tänase blogistatistika tulemusena (93 klikki) ja märksõnad “mario zeffiri” lubavad oletada, et inimesed eeldavad mingit selleteemalist sissekannet :) mõtlesin küll eilse seisuga, et ma ei kirjuta, sest emotsioonid olid taas püsti. kuidagi on viimasel ajal nii, et ma ei jaksa lisaks tugevate emotsioonide läbielamisele neid enam sõnadesse panna, ei suuda analüüsida. ma ei jõua neid uuesti läbi elada. varem oli nii, et see kripeldas sedavõrd, et pidin kripeldusest lahtisaamiseks sellest kirjutama ja siis tundus ka, et miski ei suuda neid enam edasi anda. sulgenud arvuti, olin nii väsinud ja ärevil üheaegselt, et magada polnud mõtet. nüüd aga pean nagunii palju kirjutama ning isiklike tunnete analüüsimiseks on jaks otsas. kui töös millestki kirjutan, käib see kõigepealt ju ikkagi läbi mu emotsioonifiltri ja siis jõuab pähe ka (heal juhul, ja seal pole suuremat). ah mis. eilsest siis.

“rigoletto”. läksime auriga. saal oli viimseni välja müüdud, no olgu, 2 kohta veel oli, väidab ülla. avamäng. auri nendib, et “ammu pole verdit kuulanud!” ja see tähendab, et mõjus, mõjus sügavamale kui tervislik. auri pühkis pisarat enneminigi veel kui mina. jõudsin just öelda ja mõelda, et ma pole end nii ammu ooperisse nutnud, nii ammu pole olnud seda lõhkiajavat tunnet, seda ülimat. olgu, valetan pisut – mõnes proovis keegi üllatab tõsiselt, nii et unustad kontrollida subtiitreid või sellega seostuvat lavajoonist-lavastaja nägemust-tegelase tõlgendust vms ja kleepud suu ammuli, silmad niisked, toolile. viimane suur emotsioon oli vist see keelatud linnas lavastatud “turandot”, mida mardiga vaatasime ja enne seda muidugi “puritaanid”!!!!!!!!!!! jah, jõudsin just nõnda mõelda, kui tundsin silmade taga tuttavat survet (Gilda-Rigoletto duett). rigolettot laulis rauno elp, gildat irina dubrovskaja. erinevate osatäitjatega on sellel ooperil ja muusikal täiesti erinev sisu ja sellest lähtuvalt rõhud. rauno lauldud rigoletto andis minu jaoks edasi kogu selle muusika emotsiooni, traagika, armastuse, hoole ja ka hertsogi narriks olemise varjukülje. eriti selgelt seisab silme ees avamängu lõpp, kus rigoletto läheb otsustava sammuga “tööle”, kuigi võib mõista, et iga samm on teadlik astumine teravatel kildudel. hertsogi õukonnas on aga elpi rigolettos seda mõru joovastust, mis saab toitu määnduva õukonna mürgitamisest selle enda mürgiga – kõlvatusega. milline rõõm korrumpeerida niigi kõlvatut hertsogit, ässitades teda olema paheline, kasutama ära endasarnaseid; milline rõõm kasutada hertsogit tööriistana! võib-olla on see rigoletto ainus nauding siin elus – kibe pealegi. mulle jääb lavastuslikult aga siiski arusaamatuks, miks rigoletto selle ameti valib, kui ta ei ole küürakas? tolle aja kombekohaselt päästis nii mõnigi deformeerunud kehaga inimene oma elu, hakates õuenarriks ja kannatades pilget. miks küll valis selle ameti täiesti terve inimene? tunne on, et vaja oleks proloogi või midagi, mis seletaks.

irina dubrovaskaja on aga laulja, kes on konkurentsitult parim gilda. külm kalkuni nahk ja suured krokodillipisarad tulevad mängu, kui kuulata, kui vabalt ja pingeteta ta laulab kahte täiesti erineva tempoga “caro nomet” ja kui kristallpuhtad, samas mahedad on tema kõrged noodid, ja ikkagi on ka neis mingi “substance” – rammusus/täidlus/ümarus/täiuslikkus…… piano võtab mõtte nõrgaks ja hääle sundimatu liikumine hüpetes kõrgetele nootidele on hämmastav. tundub nagu oleks hääl nii täiuslik, et lisaks kuulamisele on seda ka ILUS VAADATA.

mario zeffiri on klassikaline itaalia tenor. tuleb meelde enrico caruso “samm ette”-tehnika. hoolimata just mitte kõige kandvamast häälest, mis ansamblites pisut kahvatuks jääb ja kohati ka orkestri alla mattub (ta paistab seda teadvat, sest lavasügavustest ta ei laula ning sageli tuleb lavaäärele), on tema kõrged noodid kindlad ja julged. II oktaavi re-d on endiselt kõigutamatult olemas ja lahtilauldud kupüür – “possente amori” kordus – on 2. detsembril huvitav, sest ta mängib korduses selle meloodiaga. miskipärast eile ta korduses ei improviseerinud ja see kõlas muutusteta. vaimustav elamus siiski. olime auriga nagu kaks klakööri, kes hoolitsesid selle eest, et keegi ei jääks aplausita, kui dirigent juhtub muusikaga enne edasi minema, kui meie põhjamaiselt pikema taipamisega publik aru saab, et see paus on plaksutamiseks ja üks number on lõppenud. ahjaaa…lahe on see, et meie tenorid laulavad sparafucile “eraettevõtlikus ööbimispaigas” sparafucile küsimise peale, mida härrale vaja: “una stanza e del vino” ehk “tuba ja veini”, kuid zeffiri laulab “tua sorella e vino” ehk “sinu õde ja veini” :) tõlkes see meil ei kajastu, sest libretos on esimene versioon. aga lahe!

novot. olgu aga nende zeffiride ja dubrovskajatega nagu on. nemad on nemad. nemad on zeffirid ja dubrovskajad. sel korral hingestasid mind hoopis kodulauljad, sest nemad on meie ainsamad. no mis ma ikka salatsen, pisar tuli silma elpi rigolettost ja hing on jälle liimist lahti. ja ei oskagi õieti öelda. aitäh ütlen!

kui te nüüd siia vaatate, siis peaks see olema mademoiselle’i (mardi tšello) kaksikõde või vend (peate klikkima 1777. aasta pilli lingi peal). meistriks leopold renaudin.

Advertisements

~ kirjutas märtsijänes &emdash; 10. dets. 2007.

Üks vastus to “viimased emotsioonid”

  1. […] mainisin selles postituses mardi tšello kaksikut aastast 1777. nüüd panen pildi, mis kahjuks lingiga ei avanenud. […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: