mulgimaal.

täna oli emotsiooniderikas päev. tuli kokku see osa minu suguvõsast, kellest ma praktiliselt midagi ei tea. ühesõnaga, kord aastas tuleb käia matustel, et olla teravalt teadlik sellest, mis sul on ja mis võiks elus oluline olla. haridus, mis kindlustab sulle 50% võtmest. haridus, mille sa hülgad millegi olulisema ees. valikud. äratundmised – ma olen nii oma isa moodi. lausa nii, et näen end justkui kõrvalt. ja mitte kunagi EI TOHI lasta inimestel oma sisemisi mõrasid suuremaks kõigutada, ka siis, kui nad on sinu otsesed sugulased ja võiksid veresidemete poolest pretendeerida valikutele, mis on ainult sinu enda teha.

astusin vanaema juurde sisse. raamaturiiulilt torkab miskipärast esimesena ja teravalt silma romaan “vana mees tahab koju”. nüüd on ta vist juba mõnda aega teel olnud. on müstika, kui siirad võivad olla naerupursked läbi siirate pisarate. vanaema on endiselt võilill, mis särab, on tugev, nutab, aga ei murdu. loeme ajalehekuulutust. “pika haiguse järel lahkus ***** *****. mälestab elukaaslane.” seletus, miks keegi teine sinna kirja ei läinud on lihtne: “me olime ju terve elu kahekesi…” jah. “ja homme ilmub lehes tänuavaldus perearstidele, hoolekandele ja…” see vist ongi maailma kõige suurem tänu, sest see tuleb kõige puhtamast südamest. meenutame, naerame, nutame, kohmetume.

kabelis on nukker-rahulik. ootame natuke. ehk tuleb veel inimesi. arvestatud on 18 inimesega. tuleb aga kümme. piinlikki on. aga mis teha. viimane tulija on viljandi “jurodivõi” nõukaaegsel meesterattal, üleskääritud dressipükste sääred jalgade ümber laperdamas ja ketsid tolmust helendamas. puhtsüdamlikult aus nagu “boriss godunovis”. tema on meie RAINMAN, ainult dustin hoffmanil on tumedamad juuksed ja ripsmed. nii saadamegi ta ära – matusetalitaja pisut lääge-pateetilise kõne ja vibreerival baritonil esitatud laulu saatel. sulelised ja karvased, lihtsamast lihtsamad inimkogud tema ümber. ma ei teagi, kas oli kohal keegi, kes talle päriselt veresugulane oli. mu vanaema on tugev, sitke. see on tema juurtes. elu on loomulik, surm on loomulik. aga siis raiub reaalsus sisse, et edasi tuleb minna üksi. korraga küsib ta keset peielaua melu, silmad lapselikult säramas, et kas me enam hauale tagasi ei lähegi? nagu oleks kallis inimene lihtsalt otsustanud ühel hetkel mujale kolida ja nüüd tuleb talle lihtsalt külla minna. ilmselt nii ongi. loomulik.

peielaud muutub kiiresti kohvikuks. üks vanem daam sisustab kolmveerdand tundi oma erinevatest suhetest rääkides. korraga räägib ta sellest, kuidas ***** ja tema mees olid koos viina võtnud ja siis laua taha magama jäänud. daam oli viina pudelis veega asendanud ja kui mehed jätkasid, klopsisid nad veel kaua veepitse kokku, enne kui vahet märkasid. ega asi ongi ju alati seltskonnas, mitte viinas, et te teaksite! kõigile meeldib rääkida iseendast. me lähemegi kiiresti oma eludega edasi, kõigi 9-ksaga.

RAINMAN matustele ei jõudnud. aga peielauda tuli ta rattaga, parim ülikond seljas, ketsid jalas. ainult kuuereväär oli tagurpidi. aga ta tuli. maailma nukraim pilt, lausa naerma ajas! otsisime siis köögist jahtunud toitu ja kostitasime teda sellega, mis järel. sööb vaikselt. leplikult. heledad ripsmed taldriku poole kooldu. küsib vaikselt. naeratab. sööb. kõik heldivad.

lähen WC-sse. katsun oma jalgu ja käsi – OLEN OLEMAS! söön elust pakatades mitme eest, et poleks märgata teiste puudumist. tunnen, et peaks rohkem inimestega kokku saama, tekitama küünarnukitunnet. praegu summutab taaskohtumiste elevus kurbade sündmuste veel pindmise lõikehaava valu. ja asfaltteed annavad märku elust, mis rehvide sahinal pulbitseb.

ma tahan üks kord lamada niidul, kukal mullasel maal, nägu vastu õhtusooja taevast, mart minu kõrval, ja tunda rohukõrte lõhna ja kuulda metsavaikust, mis ongi see eestimaa, millest minagi osa olen.

omistame hetkele liiga suurt tähtsust ja muretseme käessoleval hetkel liiga palju seepärast, mis hiljem tuleb. selle asemel võiksime mõelda, et praegused valikud ei taga meile tingimata turvalist tulevikku – tuli kõrvetab, aga sinna on hea tormata!!!!!!!!!!

tagasitee tallinnasse on täis ilusaid teeäärseid maju, põldude lõhna, tolmavat teed ja loojuvat päikest. naeru ka. vaikust ka. ükskord sain jõudu ja see ei lähe meelest :)

Advertisements

~ kirjutas märtsijänes &emdash; 29. mai 2008.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: