üle hulga aja seletab.

ühiskondlike päevade subjektiivne rõõm. nii võib vist öelda selle kohta, kui pöördud puhkusevaikusest ja iseolemise naudingust tagasi töökollektiivi ning haarad mõnuga kündmishärja sarvist. nädal ja üks päev on tööd tehtud. vaikselt ja omaette. kuu aega on kuhugi kogutud, midagi kirjutatud ja kildusid pildi sisse asetatud – ennast ehitatud (ega ma siin ju muust ei räägigi, vean ainult iseenda liikumise trajektoori näpuga järele). mõtlen teemade kaupa ja püüan kinnitada, et elu on üks suur mull, mille kaaluta oleku tsentrumis hõljutakse ja kui miski sind sellest tsentrumist välja paiskab, siis põrkad vaid elastse mulliseina vastu, mis su kiirendusega tsentrumi poole tagasi paiskab. osata tuleb ainult selles tsentrumis püsida, et mitte äärmustesse laskuda ja mullist välja pudeneda. (vähemalt ma kinnitan endale, et selline turvaline hõljumine on võimalik ja tervislik).

kui ma vaatan õhtul rõdult alla laternavalgustatud tänavale ja on soe ning autod vuravad aeg-ajalt kumu poole ja kumu poolt, siis mõtlen teistsuguste teemade raames. vaatan merd, mille taha loojuv päike oma punetavaid palgeid peidab ning nuusutan läheneva hilissuve soeniisket lõhna. oksad sabistavad tuules lehtedega ja sadamatuledesse on peidetud miljon saladust. siis sobib hästi kuulata vanu lindistusi bergonzi ja bastianiniga. mõtlen ema peale ja erinevate üksinduste peale ning siis koosolemiste ja kokkusaamiste peale. mõtlen muusika peale, vaimustuste ja kirgede peale ning teatri peale. mõtlen selle hooaja esimese tööpäeva peale inimtühjas teatris (väga harjumatu, teate, nagu oleks sipelgapesa jäänud ainult mõnekümne sipelga päralt…), kus koperdasin pimedale tolmusele lavale ja saali külgustest paistis tolmuses õhus kiirteks killustunud valgust. vaatasin rõdusid ja toole ja valgussilda, stangesid ja otsa saali akendest kumavat valgust – sealt peaks vist saama valgussillale … ja korraga oli hirmus vaikne. nagu oleks ka lava äkki puhkusel (tavaliselt on seal energiate kese, kõik olnu, olev ja tulemisärev on seal koos). mõtlesin, et milline see hooaeg küll tuleb.

sõidan hommikuti rattaga tööle. siis mõtlen teemadel suvi ja puud ja mere lõhn ning see, et istuva ernesaksa mõtlik kuju on selja tagant rohkem kui sarnane panso istuva mõtliku kujuga. ja siis mõtlen estonia teatri algusaegade peale, kompuse peale, ja millegipärast selle peale, kuidas rattasarved mu tulitavate käte all jahedad tunduvad ja raamatute peale, mis loetud ning lugemata. nii palju on veel lugemata! nii palju kogemata!

puud. käisime eile ujumas. külm ja liiva suhupaiskav tuul, aga vesi oli soe. vaatasin puid. ma ei tea, mis teema nendega on, aga tundub nagu näeksin neid esimest korda – nende lehesulist olemist ja seda värvi ning kohevust. midagi võimsat tuli hinge. ei teagi miks. vabadus. inimene otsib vabadust hingele, loomisele, mõtetele ja tunnetele.

ma ei tea, mida toob uus hooaeg. loodan, et palju põnevat, avastamist, uusi kogemusi, uusi inimesi, põnevaid mõtteid, vähem kinnisideid, avatust, rõõmu ja arengut! kuulan tšaikovski viiendat gergijevi dirigeerimisel ja tundub, et see võiks olla märksõna :) hinges on veel lõuna-eesti metsik loodus, mille taustal tornivad klaasehitised ja sebivad inimesed tunduvad kõige ebareaalsematena. kunagi on meil seal suvila ja aeg, mille keskel end mullaseks ja päikseseks teha. aamen.

Advertisements

~ kirjutas märtsijänes &emdash; 2. aug. 2008.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: