“nora” ja “perikles”.

neljapäeval käisime von krahlis “norat” vaatamas ja eile NO-s “periklest“. kõigepealt jaanile suur tänu väga hea “nora”-tõlke eest, sest tekstita poleks ju midagi lavastada ja lavastus sõltub teksti võimalustest ning teksti võimalused sõltuvad tõlkest :)

jelinek on kirjutanud näidendi, tabades äärmiselt hästi ibseni vaimu. alateadvusest kerkisid pidevalt pinnale “nukumaja” stseenid, laused, atmosfäär, mis olid justkui garneering kogu toimuva peal. võib-olla oli see aga ibsen ise, kes tasakesi kõrva sosistas. lavastaja hea tunnetuse teeneks võib pidada seda, et tükk ei sundinud hetkekski ennast peale – mind ei kästud läbi ühe või teise tegelase samastuda ega vastanduda nendele jalgutrampivatele paksu verd tekitavatele teemadele, mis käsitlevad soorolle ja mehe ning naise positsioon-funktsiooni ühiskonnas. teemapüstitus oli nii neutraalne kui selliste teravate küsimuste puhul olla saab ja seega muutus esitatav tõlgendustele avatuks. lihtne põhjus, miks keegi ei saa solvuda ega tunda end puudutatuna. samas ei puudunud eredad elamused, tugevad sümbolid ja tabavad lahendused.

osatäitmised olid eranditult meisterlikud. ei laskutud stampidesse ega hakatud üleekspluateerima publikult positiivset reageeringut toonud žeste, ilmeid, rõhuasetusi. kõik näis olevat lihtsalt ja pingutamata paigas, kuigi karakterid ise olid kõike muud kui lihtsad! riina maidre peategelaskuju oli kaunis ja oma lugu suurepäraselt illustreeriv, muutudes sündmuste arenedes mitmeplaanilisemaks. täistabamus oli helmeri-tõlgendus, kus taavi eelmaa mängis välja väga nüansirikka pendel-rolli Suure ja Väikese mehe/inimese vahel. mitte vähem värvikas oli erki lauri nosferatu-tõlgendus. milline äratundmisrõõm, kus segunesid kogu 20. sajandi vereimejate karakterid erinevatest ekraniseeringutest ja päriselust ning natukene ka dr. evil’ist austin powersi kehastuses :)

suurepärane oli ansamblitöö erinevate taustade, rolliajaloo ja kooliga näitlejate vahel. ahjaa, veel üks tegelane – konveierilint. tema keskne koht lavastuses kirjutas laia kaarega alla meie ühiskonna väärtushinnangute definitsioonile ja sõnu pole vaja. veelgi huvitavam oli aga konveierilindi “vaikimine” etenduse lõpus, kus helmer nora sülle haaras ja ta minema kandis. see vaikimine oli justkui kogu näidendis peegeldatud maailma vaikimine ja peategelaste pöördumine tagasi ibseni maailma, nukumajja, kus on turvaline ning rahulik.

eilne perikles mulle aga sügavat muljet ei jätnud. see on vist küll esimene NO tükk, mis paneks kella vaatama, kui see mul oleks. hea muusikaline kompott, aga mõte ja lugu jääb selgusetuks. ei, ma ei nõua mingit väga sügavat läbivat joont, aga midagi nagu läheks lahku etendust mõtestavas tekstis ja loos endas… igal juhul, puust ette ja punaseks, aga ära ei taba. võib-olla on see minu reedese väsimuse viga. head olid lahendused stseenide siseselt – head leiud, huvitav koreograafia, hea bollivuudilik stiilitunnetus (bravo!), aga… midagi jäi nagu puudu. nii tekstis (mis suuremalt jaolt kehvapoolse diktsiooni tõttu ei kandnud. oli erandeid) kui ka esituses. küsimus tekkis kohe alguses – publiku ja näitlejate vastandamine – mis tunne pidi meis tekkima? kas pidime tegema ka mingi järelduse? või point oli see, et pointi polnud? või pidime end kummaliselt tundma, et ka meid kord nii vaadatakse nagu näitlejat – uurivalt, “just to sum you up”. mina ei tundnud end kummaliselt ega ebamugavalt. võib-olla taheti tekitada dialoogi publiku-näitlejate vahel, et toimuks impro. aga selleks oleks pidanud olema vaimukam avalöök publikult kui see lause saali täituvuse kohta: “kas keegi on puudu või?” VÕI SIISKI… nokkisin enda jaoks sellised mõtted kokku: äkki oligi etenduse eesmärgiks tuua tükikest bollivuudi ka meile, eestisse?? siis saab ju konkreetse paralleeli nende vahele luua ja see juba näib päris suure ivana! või lihtsalt tõestada seda, et näidendi pikaajaline mittelavastamine ei tulene selle lavastamatusest ehk lavastamise võimatusest või tekstikartusest, vaid et KÕIKE siin taeva all saab lavastada ning seda üsna nappide vahenditega ära jutustada? nagu alati, meeldis ka seekord NO-le omane teha tahtmise vaim, energia ja kirg, millega luuakse “oma” teatrit.

minu mõistmatuse põhjuseks võib olla ka kerge nädalaväsimus. neljapäeval sai pärast “norat” kella 2-ni teatrist ja näitlejaist räägitud. inimestest. lendudest. inimeseks olemisest (no ikka koorub seda va lemmikteemat mul!) ja muust. ning reedel tärkas mu kupli sees taas migreen. eks on olnud emotsioone ka. ratta suutsin peaaegu ülejärgmiseks päevaks ära unustada, kui poleks meelde tuletatud. ja nagu kiuste tahtsin täna sõita! sest täna ma ei teinud tööd. reedest saadik on väsimus, loominguline väsimus :) aga ma mõtlen, et ka see etapp peab elus tulema, kus enam ei taha nii väga elukriipimist kõikjale kirja panna. tahad koguda ja vestluste(k)s jagada. siis ei saa end süüdi tunda, et enam nii palju ei kirjuta ja igatsed rahulikku vaatlust. (no ärge kuulake, ühel hetkel karjun jälle teravate elamuste järele!)

nüüd lugema. mart tuleb varsti koju ja homme on täiesti töövaba päev meil mõlemal! nii harva, kui seda ka juhtub. ja see on nii tore!

Advertisements

~ kirjutas märtsijänes &emdash; 20. sept. 2008.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: