somnambuul.

täna olen ma kurb. lubage olla, siiralt ja lõpuni, seekord iseendas ja ilma põhjendusteta kellelegi teisele, kolmandale ja neljandale. see ei ole selline kurbus, mille pärast ma nutaksin. pigem ma naerataksin. mõtted pragunevad ja pragunevad ja pragunevad väiksemateks tükkideks, kuni järele jääb ainult savitolm. tahaksin rääkida inimestega, kellel on kogemus, aga ma ei julge küsida. see on kurbus, mille ma hetkeks unustan, aga mis end ikka ja jälle meelde tuletab, kuni sellele punkti panen.

kuidas on siis, kui on sajandi väsimus ja kuidas sellest üle saada. millal kasvab peale soomus ja ei võta sõnu enam isiklikult ning millal pole teatritolmuste koridoride lõhn enam maailma kõige erutavam lõhn? millal ei sümboliseeri võililled kevadet ja kas meri on asendatav?

vaatasin wallenbergi kulisside taga – kõik tuleb tagasi ja ma olen uuesti lummatud ning mäletan kõike. see teema vist ei väsitagi, hoolimata sellest, et DVD tegemisel sai seda vaadatud ligi 20 korda.

lumi sulab, enam ei ole lootustki lähipäevil suuskadele ronida. suusasaapad säravad hõbedaselt ja ootusärevalt koridoris. kasutasin täna üle hulga aja esimest korda ühistransporti – peaks seda sagedamini tegema, sest kord trolliga arsti juurde sõites tabas mind suisa mokktöllsus – nii erakordne oli näha grimmita inimesi, kes esitasid värvikaid dialooge!

Advertisements

~ kirjutas märtsijänes &emdash; 28. nov. 2008.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: