kell on pool kaksteist ja sirp on lugemata

mul on jälle tunne, et minu blogi ei ole enam minu oma, minu oma koht sõnadeks. aga kripeldusest on vaja lahti saada, väga lahti ja endast ära sellesse kujuteldavasse avarusse, mis tegelikult on virtuaalne kitsikus. mõnikord mõtlen, et küll see blogosfäär on risustet inimeste tunnetest, hetkeemotsioonidest ja hetketõekspidamistest, millel peagi enam mingit väärtust ei ole. ja ma tahaksin öelda, et mõnikord tundub kõige loomulikuma asjana maailmas see, kui sul on raske või kui sa katki oled. mingi hääl su sees ütleb, et praegu just nii olema peabki ja sa usud seda häält, sest ta ei valeta. ning see reaalsus ja too igapäevane reaalsus eksisteerivad paralleelmaailmadena, aeg-ajalt teineteisest tõukudes ning siis jälle põimudes. aeg ei ole maailmast otsa saanud, see lihtsalt on kõige vääritikasutatum mõiste siin maailmas. mõiste, mida me igal hetkel ümber võime hinnata. muutuv, kannatamatu ja püsimatu. mõnda asja ei saa teiselt kuidagi ära võtta, kuigi tahaksid väga.

värske ja kurgimaitseline nädala algus. not.

Advertisements

~ kirjutas märtsijänes &emdash; 2. okt. 2009.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: