aeg teeb mõnikord “tik-tak”

näed, ei oskagi kuidagi postitust alustada, kui kaua pole kirjutanud. selline omamoodi aeg on olnud. täna möödus täpselt 4 nädalat operatsioonist. need 4 nädalat on olnud täis tõuse ja langusi ning pakkunud võimalust oma elu kusagilt eemalt vaadata. miskipärast on ikka nii, et kui sind sunnitakse puhkama, siis suudad võtta vajaliku distantsi, end kuulata ja emotsionaalselt puhastada. ei olegi midagi tarka seletuseks öelda, vaid seda, et liitelise soolesulguse operatsioon on seerias kolmas samalaadne, kuid ulatuslikum (tõsi, esimest sünnijärgset põrnaeemaldusoperatsiooni minu teadvus ei mäleta).

vaatasin balletiõhtu hommikuse peaproovi ära, kuid õhtul hakkasin valutama. ootasin taluvuspiirini, pakkisin asjad ja kutsusin kiirabi. tuttav-tuttav-tuttav tänavatulede mäng läbi autoakende, valumaailma peaaegu kohatu sissetungijana mängiv autoraadiodisko, lamavate politseinike raputavad mügarad ja ratastoolirataste mahe sahin mööda tasasinist koridoripõrandat. päikesekollased kardinad voodi ümber meenutavad suvilat. võtan kotist oksaneni “puhastuse” ja hakkan lugema, kõrvale pean rüüpama liitri kontrastainet, et läbida tomograafi (poole liitri pealt enam ei suuda) ja kuulan ümbritsevatele patsientidele pandavaid diagnoose. kõige enam on alkoprobleemidega teismelisi, pankreatiit kõlab mitmeid kordi. pimesool. munasarjad. süda. ja see on kellegi töö ning igapäev. tomograaf meenutab suurt sõõrikut, millest sind nagu tsirkuserõngast läbi lastakse. pimedal keldrikorrusel asuvad koridorid, mis ühendavad erakorralise meditsiini osakonda kahe ülejäänud majaga. meie, sanitariga, kes osutub estonia endiseks lavatööliseks, läheme kolmandasse majja. ootan vastuseid. milline on homseks seisund? millegipärast tahtsin intensiivis öösärki nagu hullusärki selga tõmmata, aga mul ei lastud.

mind vastu võtnud kirurg oli mu järgmiseks päevaks teisele kirurgile üle andnud. ma ei kurvastanud, sest sellest teisest inimesest kiirgas rahu ja jõudu, väga suurepärane inimene. otsus – kui pärastlõunaks lahenenud pole läheb noa alla. ja korraga teatati, et poole tunni pärast on op. mõttes hakkas formeeruma tuttav stsenaarium, isegi pulss ei sagenenud, kõik oli automaatne. jõudsin vaevu olulisi inimesi teavitada, täita olulisem pool ankeedist, mis puudutas ravimeid ja muud isiklikku ning juba kärutasimegi miljoni dollari vaatega opisaali – kirevate reklaamkirjadega linnapilt täitis aknaekraani. ma ei tea, millega ma intensiiviõed ära olin ostnud, kuid kõik elasid mulle väga kaasa ja olid hea sõna või naljaga toeks (muide, nad hellitasid mu selle nädala jooksul ikka täiesti ära!). natukene naljatamist anestesioloogiga, pisut tasast raadiodiskot ettevalmistuste taustaks, esiteks epiduraal, mis opisaali pöörlema pani ja jalad külmaks tegi ning siis juba hapnikumask ja langemine kottpimedasse ajavaakumi, kus isegi und ei näidata.

ärkamine oli seekord raske. mitte just lõpuni paigaldatud sond ajas pidevalt iiveldama, kuid haavavalu ei lubanud liigutada. millegipärast ei tekkinud mul operatsiooniga seoses ühtegi pakitsevat küsimust – mida minuga tehti, kui suur on haav, mis edasi. olin enda valutamise põhjuse just kui unustanud. hommikul tuli ema ning rääkis, mis minuga tehti. laporoskoopialt mindi üle lahtisele lõikusele, mille käigus vabastati peensool liidetest ning 10 cm kitsenenud soolt ka eemaldati. nüüd algas ootamise aeg. ootad, mil minutitest kuhjuvad tunnid ja tundidest ööpäevad. iga tund võib tuua leevendust, aga enamasti ikka siis, kui neid on möödunud hulgi. pigem ootad uut päeva, et siis oma keha just kui röntgeniga läbi kombata, et kas on kusagilt parem või halvem. aga tuju ei ole sugugi niru – elu lihtsalt seisnebki praegu tasapisi sinust läbi tiksuvas ajas. tik-tak. tik-tak.

mart. kõige päikselisem ja kallim. kui raskel ajal saab kahest jälgederajast üks, siis tema ongi see, kes mind kätel kannab. ta murrab vapralt juhtmeterägast läbi ja uudistab koolipoisiliku õhinaga, mida üks või teine juhe teeb, kust sisse läheb ja kuhu välja jõuab. minul müksub sees tasane naer. veel minuteid. veel tunde.

minu telefon on häädest soovidest lõhkemas. ei jõua kõigile vastata, aga on uskumatu, kui palju armastust mu ümber on. kallistan teid.

kolmanda päeva õhtul saan pool klaasi vett. lonksan ettevaatlikult.

neljandal päeval võetakse juhtmeid vähemaks. vabanen sondist, mis muidu oleks vist varsti koos häälepaelte ja kõriga kokku kasvanud ning kateetergi võetakse ära. ülim nõrkus ja uskumatult valus, aga saan tilgutiposti järgi vedades ISE wc-sse minna. see on juba pisike ime minu maailmas ja liigutamine tuleb kasuks.

vahepeal olen teinud tutvust kõigi õdedega ja kuulanud ära palju värvikaid elulugusid, seda, mida jõuluvanad sugulastele toovad, milline on haiglasüsteem, kes on head kokad, mida kusagil õpitakse ning naernud värvikaid kirjeldusi. minu kardinseintega voodi on väike suhtlusboks ja nii on väga tore!

ja nüüd valmistuge highlightiks! neljanda päeva õhtul tuleb sanitar X mu voodi juurde ja me räägime juttu. korraga lööb ta nägu särama ning ta teatab õhinal: “tead, ma toon sulle teed!!!” kuna enamasti serveeritakse haiglates kummeliteed (asi, mis mulle lapsepõlvest saadik vastik on, sest see meenutab neidsamu pööraseid kõhuvalusid), siis lööb mul lisaks rõõmutulukesele silmis põlema ka ohutuluke. hüüatan tahtmatult: “kas teevalikut ka on?”, just kui ma eeldaksin, et sanitar tuleb puidust teepakikeste karbiga nagu mõnes kohvikus. olin ise ka üllatanud, et nii pipar olla suutsin. aga varsti tormas sanitar käsi õieli kardinate vahelt sisse ja surus mulle särades kibuvitsatee klaasi pihku: “ma panin suhkrut ka sisse!” ütles ta miljonivõitja näoga. tema sära peegeldus ilmselt minu silmist, sest esimene lonks tõi mu näole suurema naeratuse kui colgate’i pastatuubil. tulimagus soojus valgus kehas laiali ning sõrmedesse surises uut elu. õnn on lihtsates asjades :)

viiendal päeval kupatati mind intensiivist välja luksnumbrisse – sain ühekohalise wc-ga palati! liigutada on väga raske, aga nüüd peab, ja see tuleb kasuks. virginia woolfi meenutav naisterahvas halliseguste grunni soetud juustega kolib sealt välja ja mina asun asemele. (hakkasin seda palatit woolfi järgi “a room of one’s own” kutsuma).

puhastasin gripihirmus antiseptikuga linke (teised haiglad olid juba karantiinis), sättisin oma kaks asja ja raamatud riiulile ning vaatasin aknast välja. kui poleks olnud sügis, oleksid akna all töötanud purskkaevud. tegin akna lahti ja hingasin värsket õhku. sanitarid tulid mind ükshaaval vaatama ja uurisid, kuidas mul läheb. nad on nii armsad! ja siis järsku… avanes uks (sealt paistis taevalik valgus ja kostus inglikoor… ok, ok, liialdan!) ja mulle tood klaas KAMA! oiijehh… luristasin seda õndsal ilmel ja nautisin oma “a room with a view” (e. m. forster, mitte enam woolf) vaikust.

lugesin, lugesin, lugesin (avastasin haiglariiulist enda jaoks yukio mishima “pärast banketti” ja lugesin selle ühe hingetõmbega läbi, jättes pooleli kõik kaasa võetud raamatud) ja mõtlesin. mõtlesin oma elu ümber. mida ilmselt oma elus korrigeerima pean – puuviljad, salatid, leib, gaseeritud joogid, teatud spordialad, lapse saamine(?), kanged joogid jm elumenüüst välja? kuigi ka pärast eelmist operatsiooni loeti sama nimekiri ette, olen ikka oma organismi kuulda võtnud ja kõike enesetunde järgi teinud. ja nii on olnud õige.

mart tõi mulle arvuti ning vaatasin üle hulga aja oma töömeili. millal küll taas tööle saab? õnneks jõudsin “poliuto” kava just samal päeval enne haiglasse kopsamist toimetajale ära saata. nüüd jäi üle telefoni ja meili teel kõik parandused läbi arutada. üks väike pettumus – istuda üle 15 minuti ei saa, püsti olla ka mitte. valutab. järelikult jõuab vähem kui planeerisin. balleti infotundi ka ise teha ei saa. õnneks said oksana, johannes, toomas ja andrus väga ilusasti hakkama ning publikupoolne tagasiside oli positiivne.

õhtul tagasilöök – väga paha ja valud.

hommikuti joonistab päike hellaks raamatupaberi ja helgeks palati helesinised seinad. õhtuti on akna taga vildakas kollakat valgust kiirgav tänavalatern, mida elektriliinid nagu vägikaigast enda vahel üks ühele ja teine teisele poole veavad.

öösel valutasin. mõtlesin ja kuulasin aknale rabistavat vihma. mulle meenusid mu esimeste karatevõistluste järgne päev, kui mu kehas polnud ühtegi mittevalutavat lihast, sest võistluspäev tähendab pidevat pingulolemist, lõdvestamist ja oskust end mitmeid kordi üheks momendiks kokku võtta, mil endast tuleb anda maksimum. seejärel mõtlesin, et liiga palju mõelda pole kasulik, sest meie pea on suurepärane kõlakoda mõtete võimendamiseks ja mõnikord saavad mõtetest hirmud. veel mõtlesin, mida enim tahaksin ja mulle ei meenunud midagi (olgu, intensiivi kolmandal päeval vastasin kirurgi pärimise peale, et tahaksin vanaema pannkooke maasikamoosiga, neist ei ütleks kunagi ära :)). mõtlesin, et isegi valutav keha läheb ühel hetkel üle. jõudsin järeldusele, et kõik, mis tulema peab, see tuleb nagunii, sest mul on ju oma (elu)lugu. so, I guess I am just happy as I am. ühe soovi mõtlesin siiski välja – istuda kodus köögilaua taga ja vaadata täielikus vaikuses hommikust merd.

esimene advent. olin selle täielikult unustanud. olin omas väikeses maailmas ja üsna rahul, sest sain juba rohkem kõndida (pean liigutama, et sool leiaks endale ise õige asendi. liigutada, liigutada, liigutada. võimelda, hambad ristis võimelda, et praegu niigi loid sisemus veidigi tööle hakkaks).

veel positiivset – ma pole vist tükk aega oma kalleid nii sageli näinud kui nüüd – ema, kellega ma keskelt läbi kord kuus kohtun, tuli iga päev; sõpradest rääkimata – neid ei näe töö kõrvalt mõni kord pool aastat. laupäeval oligi see tore päev, kus minu palat oli taas kõige populaarsem, isegi teatrirahvas käis läbi. agne tõi kadriga kahe peale imekaunid tulbid (minu lemmiklilled)! pühapäeval pandi meid aga karantiini. nii nägingi ema ja tomi ainult läbi haiglaakna.

ja siis saabus kauaoodatud esmaspäev. ma tean, et nad lihtsalt ei hoia kauem sees kui nädal. neil oli niigi voodikohtade põud. enesetunde poolest oleksin ilmselt haiglasse veel pooleteiseks nädalaks jäänud. millalgi tuleb ka minul piir, mis siis, et haigla mind ei heiduta – see saabus siis, kui ootasin haiglast välja saamise pabereid. kuna neid ei olnud aega varahommikul vormistada, leppisime kokku, et kell 11, kui mart mind üles noppima saab tulla, on need mul käes. kuid 12 polnud neid ikka veel. korraga hakkasid pisarad mööda põski alla voolama ja ma ei suutnudki midagi teha ega neid kuidagi peatada. järsku oli haiglasein nii talumatult läbipääsmatu ja lõplik. ja mart oli seal TEISEL pool. see tundus äkki nii talumatu. see õnnetu sein!

nüüd ongi 4 nädalat möödas. 3 nädalat vee ja jogurti ning nüüd lõpuks ka püreesupi peal. tagasilöögid, edusammud, hirmud, uuesti kiirabi, uus haiglavõimalus, kannatlikkus ja kannatamatus, eufooriline tänutunne lihtsalt olemise eest; iga hetk, kui ei valuta on tegelikult õnn. tohutu väsimus. tohutu rõõm väikestest asjadest, headest inimestest, võimalusest uuesti teatriõhku hingata, muusikast. ma ei tea. elu on lihtsalt ilus. alati.

Advertisements

~ kirjutas märtsijänes &emdash; 20. dets. 2009.

4 kommentaari to “aeg teeb mõnikord “tik-tak””

  1. õnn on pisikestes asjades :)

    paranemist, palju positiivsust ja tahtejõudu!
    Ilusat ja valuvaba jõuluaega!

  2. aitäääh! :D

  3. Milline detailirohkus. Kas pidasid/pead kogu aeg päevikut või jääbki kõik nii hästi ja värvikalt meelde? Head paranemist ka :)

  4. ma arvan, et midagi jääb ikka meelde. mõnikord detailid, mõnikord asjad, millele pole nende umbmäärasuse tõttu sobivaid sõnu.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: