kiirustdaes, süvenetama.

tundub, et ma ei olegi vist kunagi osanud hinnata inimest kui väärtust iseeneses, sest väärtuse annavad inimesele tulemused, mida ta on võimeline saama, edu, mida ta on võimeline saavutama ning hinnangud, mida annavad talle teised… eks ju? see kõik tõstab inimese ühiskonna silmis ühele pjedestaali kolmest kõrgusest – perfektne inimene, normaalne inimene ja peaaegu-inimene. ülejäänu ei tule arvesse ega kuulu konkurentsivõimelise eliidi hulka.

lapsest saadik omistatakse meile väärtusi mingitel skaaladel nullist …-ni. “minu lapsel on tunnistusel kõik viied!”, “minu laps kuulub eesti koondisesse ja on oma tulemustelt eesti teine!”, “mina lähen nädalavahetusel oma lapse maalinäitusele, iluvõimlemise meistrivõistlustele, muusikaklassi kontserdile ja maleturniirile!” /…/ “kuidas sa täna tunnikontrolli nelja said!? mis siis juhtus?” jne. me anname ainult hinnanguid. kõik inimesed peavad lõpetama keskkooli, minema ülikooli, saama tasuva töö, uhke auto, sõitma jõuludeks kanaaridele, viis aastat pärast tööle asumist võtma omanikult firma üle või looma isikliku, abielluma, saama lapsi ja olema igatpidi oodatult edukas ühiskonna liige. niice. edukas. andekas. loominguline. läbilöögivõimeline. konkurentsivõimeline. parim. lämmatavalt enesekindel. JA positiivne. faaakkk!

tuleb toota, tuleb olla tulemuslik – võtmesõnadeks on hästi maskeeritud pealiskaudsus, mis võimaldab toota ainult ühekordseid kiiresti tarbitavaid ja veel kiiremini unustatavaid ühekordselt geniaalseid projekte. plastikust topsid, toidunõud, mõttemaailma risustavad (neoon)reklaamid. I do I do I do. ainult väsida ei tohi, see ei kuulu inimeseks olemise juurde.

ma ei leia skaalat. ma ei tea väärtust. ma ei leia positsiooni.

Advertisements

~ kirjutas märtsijänes &emdash; 17. märts 2010.

4 kommentaari to “kiirustdaes, süvenetama.”

  1. Mida aeg edasi, seda enam tekib mul soov kuuluda “ülejäänu” hulka.

  2. tegelikult kõige tähtsam on see kuidas me ise elu näeme ja seda elame. teisi muuta või mõista on võimatu / lõpmatu / vältimatu ettevõtmine, aga see lõppeb alati samas kohas – meie enda juures.

    nii et jäägem oma muinasjuttudesse ja nägemustesse, sest et siit algab ja lõppeb maailm :)

  3. Sinu jutt tundub väga tuttav vaadates oma 11 aastast Inglit. Tean peresi, kus hindega neli kaasneb kodus totaalne KAOS – “Ma ei julge öelda oma tuttavatele, et su tunnistusel on 2 nelja” APPPIIIII!
    Mõelge millise surve all need lapsed elavad.

  4. mnjaa. vahel mõtlen eliitkoolide õpilastele ja sellele ajale 20 aastat tagasi, kui need olid veelgi ihaldatavamad ning “võtmeks elusse/edusse” koolid. ja veelgi rohkem mõtlen praegusele ajale, kus sisust, kvaliteedist jm on olulisem kiirus. millal see maailma pöörlemise kiirus muutub nii pööraseks, et meid kõiki enda seljast maha raputab? ma tahan, et oleks aega vaadata rohuliblet ja pilvi taeva all ja et see muutuks taas väärtuseks iseeneses ega oleks veidrus või luksus või…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: