parsifal

see haarab endasse, võtab ja vallutab, võib-olla ka valutab natuke kusagil sees, et siis taas ühel hetkel plahvatades päevavalgele tulla. täna oli “parsifali” pressikas.

allpool aga üks varsti ilmuv artikkel. olen juba nakatunud, mõistate, see on mu sees!!

Enneolematu ja grandioosne – Wagneri „Parsifal“ esmakordselt Eestis

Intervjuu lavastaja Nicola Raabiga

Palun tutvusta „Parsifali“ lavastusmeeskonda ja lauljaid

Osatäitjate valimine alles käib, kuid kindlasti tuleb kaks koosseisu – suurema Wagneri laulmise kogemusega lauljad ja nooremad, kellele see on hea võimalus end proovile panna. Tegelikult vajame lauljaid, kes oleksid avatud mõtlemisega ja valmis laulma Wagnerit antud tingimustel. Kui koosseisus on kas või üks laulja, kes ei mõista, et Noblessneri valukoda on midagi muud kui kõigi mugavustega ooperimaja, siis ei sobi ta sellesse projekti.

Mida see ooper sulle tähendab?

Ma ei saa öelda, et oleksin „Parsifali“ väga kiindunud, sest selles on palju kristlikku sümboolikat ja mul tekkis küsimus, kuidas peaksin seda üdini tänapäevase inimesena tõlgendama? Hiljem mõistsin, et kristlus on ainult pealiskiht, sest Wagner ei olnud usklik inimene. Väga paljud, ka Wagneri fännid, tahaksid „Parsifali“ näha läbi ja lõhki kristliku ooperina, kuigi helilooja ei maini mitte kusagil otseselt jumalat. Kui teosesse süveneda, siis ei saa seda üheselt tõlgendada, sest selles on palju erinevaid sümboleid nagu kõigis Wagneri teostes. Ooper viimane lause „Olgu õnnistatud meie lunastaja“ jätab lahtiseks, kes on lunastaja. On see Parsifal, Amfortas, Jumal, või teadmine?

„Parsifali“ lavastamiseks on palju võimalusi, näiteks jutustada lugu või seda kommenteerida. Bayreuthiski on lavale tulnud erinevaid versioone – 2004. aastal näiteks Christoph Schlingensiefi Aafrika etnosugemetega lavastus, millest tuli suur skandaal, kuid minu arvates oli see suurepärane. Järgmise „Parsifali“ lavastas Stefan Herheim, kes leidis igale tegelasele ja situatsioonile vaste Saksamaa või Wagneri suguvõsa ajaloos. Herheim sai hakkama millegi erakordsega. Tahan öelda, et see ooper kannab kõik välja.

Tallinnas on meil tegemist väga omanäolise esinemiskohaga, mis muudab kogu lavastuse eriliseks. Lavastamine sõltub ajast, kohast ja kontekstist. See ei tähenda, et lähtuksin konkreetse paiga ajaloost, kuid peab ära tabama, milline jutustamise viis siin toimib. Võime kunstnikuga luua ulmelise lahenduse, kuid lõpuks tahan ma ikkagi lugu jutustada.

Kõigepealt tuleb vastu võtta tähtsad otsused, näiteks – mis on Graal? Kui oletada, et see on anum, siis saab sellesse midagi sisse panna ja see on väga oluline. Libreto järgi oli selles Kristuse veri, kuid minu jaoks on oluline, et Graalis on tühimik ja saab ise valida, millega seda täita. Ooperi sümboolikas on Graali kõrval tähtis ka üks teine ese, mis usaldati kuningas Titureli valdusesse – oda, millega haavati ristil rippuvat Jeesust. Need on kaks vastandit – üks, millesse on võimalik midagi panna ja teine, mis on ja jääb alati hävitavaks relvaks. Niisiis kaks vastandit – hea ja halb. Võib-olla on kõigil meist oma tähenduse ja sisuga Graal ning alles selle leidmisel mõistad Graali olemust. Seda püüangi näidata.

Kaalusid ka teiste esinemispaikade kasutamist. Miks langes valik Noblessneri valukojale?

Olen alati tahtnud lavastada mahajäetud tööstushoones. Minu assistent Ran Braun, Estonia lavastaja Neeme Kuningas ja projektijuht Rein Mikk otsisid kümme päeva, käisid läbi mitu erinevat kohta, kuid ükski neist  polnud päris õige – kord ei sobinud akustika, kord oli midagi muud puudu… Käisime ka Pirita kloostri varemeis ja olin juba valmis seal lavastama. Päev hiljem aga läksime Noblessneri valukotta ja ma tundsin, et see on õige koht.

Paljud kardavad Wagneri oopereid, sest need on pikad ja vajavad süvenemist. Eestis puudub ka Wagneri esitamise traditsioon. Mida ütleksid kõhklevale inimesele julgustuseks?

Teadvusta endale, et ooper on pikk, kuid tule kohale ja lase end toimuval kaasa haarata. See on täiesti hoomatav ooper. Piisab sisu kokkuvõtte lugemisest, et olla võimeline kogema ooperi erinevaid tasandeid.

Siin on kaks maailma – üks, mis peab ennast heaks ja teine, mida hea peab halvaks. Tegelikult on heal maailmal probleem – ta on takerdunud soovi olla parem kui lihtsalt hea. See on väga oluline ja ma püüan seda oma lavastuses ka välja tuua – näidata maailma, mis ei ole võimeline lahendama endast tulenevat probleemi. Ooper räägib inimlikkusest ja inimeseks olemisest – need teemad on aegumatud ja seepärast puudutab see teos meid ikka ja jälle, ükskõik, mis nurga alt seda vaadata. See on omaette maailm.

Küsitlenud Liina Viru

Advertisements

~ kirjutas märtsijänes &emdash; 31. aug. 2010.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: