“kirjad noorele romaanikirjanikule”

mario vargas llosa. LR 2011/15-16

imehea lugemine. järgnev katkend võiks, muide, ka teatri kohta käia:

kirjanduslik kutsumus ei ole ajaviide, sport või peen mäng, millega vabadel hetkedel tegeleda. see on ainitine ja täielik pühendumine, prioriteet, millest midagi olulisemat olla ei saa, vabatahtlikult valitud teenimine, mis teeb oma ohvritest (oma õnnelikest ohvritest) orjad. nii nagu minu pariisi sõbra puhul, saab kirjandusest pidev tegevus, mis allutab enesele kogu eksistentsi, ei piirdu ainult nende tundidega, mida kirjutamisele pühendatakse, vaid imbub kõigisse teistesse tegevustesse, sest kirjanduslik kutsumus toitub kirjaniku elust ei rohkem ega vähem kui paeluss kehast, kus ta parasiteerib. flaubert on öelnud: “kirjutamine on elamise viis.” teiste sõnadega, see, kes on teinud enda omaks selle kauni ja jäägitult kaasahaarava kutstumuse, ei kirjuta, et eleada, vaid elab, et kirjutada.

Advertisements

~ kirjutas märtsijänes &emdash; 20. mai 2011.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: