“kirjad noorele romaanikirjanikule”

mario vargas llosa. LR 2011/15-16

imehea lugemine. järgnev katkend võiks, muide, ka teatri kohta käia:

kirjanduslik kutsumus ei ole ajaviide, sport või peen mäng, millega vabadel hetkedel tegeleda. see on ainitine ja täielik pühendumine, prioriteet, millest midagi olulisemat olla ei saa, vabatahtlikult valitud teenimine, mis teeb oma ohvritest (oma õnnelikest ohvritest) orjad. nii nagu minu pariisi sõbra puhul, saab kirjandusest pidev tegevus, mis allutab enesele kogu eksistentsi, ei piirdu ainult nende tundidega, mida kirjutamisele pühendatakse, vaid imbub kõigisse teistesse tegevustesse, sest kirjanduslik kutsumus toitub kirjaniku elust ei rohkem ega vähem kui paeluss kehast, kus ta parasiteerib. flaubert on öelnud: “kirjutamine on elamise viis.” teiste sõnadega, see, kes on teinud enda omaks selle kauni ja jäägitult kaasahaarava kutstumuse, ei kirjuta, et eleada, vaid elab, et kirjutada.

Advertisements

~ kirjutas märtsijänes &emdash; 20. mai 2011.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: