inimeseks olemisest vol 2
rattaga sõites puhuvad tuulega pähe igasugused mõtted ja formuleeruma hakkavad arvamused teiste inimeste arvamustest selle kohta, kuidas INIMESED elavad. kaasa arvatud mina. või vähemalt, kuidas elama peaksin ja milliseid ressursse oma elus kasutama. mina aga mõtlen omi mõtteid. veel enam huvitab mind küsimus, kes on inimene? mis kuulub inimese juurde? mis kuulub aga inimeseks olemise juurde? (need kaks on vististi erinevad asjad, vähemalt hetketundmus ütleb nii).
akadeemiline haridus. see on hea. õpetab olema akadeemiline, tundma süsteemi, sest ikka tuleb ette, et peab süsteemi tundma, sinna sisenema, selles funktsioneerima, seda lahti kodeerima ja ka seda tüssama (mitte tingimata materiaalselt). distsiplineerib ja ka sanktsioneerib, halvimal juhul dogmatiseerib. see on faktid, pagas, silmaring. samas silmaring mingites piirides, piiratud silmaring teadusteooriate või konkreetse õppejõu nägemuse raames (annaks see ja teine, et see siis võimalikult lai oleks!!!). lubab valida. õpetab töötama.
see kõik tundub oluline siis, kui on materjali, mille peal neid oskusi rakendada; on olemas põld, kuhu neid fakte külvata. ehk – on olemas inimene, kes seda kõike endast läbi laseb ja nõnda sellest midagi uut loob. võib-olla uut põlvkonda? enne peab olemas olema inimene sisemiselt, mitte lihtsalt inimene liigiti. vist. aga mis on see inimene inimese sees? millest ta tehtud on? kust ta tuleb ja kuhu läheb?
mul on tunne, et mu elus on olnud kõigepealt mingi akadeemilisus selle piiravas, kinnitusi otsivas tähenduses, sest kas ei ole siis kinnituse otsimine olemasolevatest süsteemidest just see, mis enamasti piirab? laseb rahulduda teadmisega, et “see on õige, sest tema ütles nii” või “juba … tehti nii” või “naabrid teevad ka nii”.
võib-olla teevad inimeseks kogemused. nende tundmine, läbielamine selle kõige teadlikumas vormis, mis väldib pinnapealseid kriimustusi. rahutus, mis sunnib otsima, tasakaal, mille leidmisel tundub see nii kõigutamatu ja kosutav ning mis järgmisel hetkel sind peru hobusena oma seljast laia maailma viskab. usk endasse või vähemalt oma unistustesse. võib-olla teeb teater inimeseks, sest annab inimkarakteritest ja emotsioonidest kõige ehedama ja äärmuslikuma kogemuse.
aga jah. eks inimeseks olemine ja selle kõige tundmine eeldab eeskätt seda omadust, mida ütles vari eelmise postituse kommentaarides: olla inimliik. aga vares olla saab ka. õige natuke, aga saab :)
tahaksin kellegagi rääkida sellest müstilisest olendist – inimesest. inimeseks olemisest ja inimesest meie sees. ja teatrist inimeses ning inimesest teatris.
märtsijänese kodukant 