väga mõnus suvesoe päev
tänane päev on olnud selle suve üks parimaid. olin poole kaheksast üleval, kuigi oleksin veel maganud, kui mart poleks riiga kontserdile sõitnud. otsustasin teada-tuntud sententsi kasuks – carpe diem. tõusin ja vantsisin unesegaselt väravavahiks. lehvitasin lahkuvast autoaknast sisse ja mart mulle vastu välja, kui korraga tundus mulle auto tagaistmega midagi viltu olevat. see oli tühi. tšello! kus on mademoiselle!? “maaaaaaarrrttt!!! stoooopppp!!!! tšelllloooooo!! mademoiselle!!” pillasin ma hommikuseks hääleharjutuseks kõik pähe tulevad märksõnad üle terve laulasmaa laiali.
hommikuti lihtsalt juhtub.
tervitasin hommikusi laululinde aurava kakaotassiga terrassil istudes. sellele järgnes tassike naftamaitselist lahustuvat kohvi (aga kohvita ju ei saa, pealegi on lõhn täiesti ehe) ning korraga kuulsin terrassiseina tagant solistamist, pladistamist ja puristamist (olgu, seda viimast tegelikult mitte). Igatahes tundus mulle, et keegi suur ja kole möllab meie basseinis. piilusin ärevalt ümber nurga, ja ei olnudki nii kole – hoopis ilutegu oli käimas, perekond ??? linde (meenutavad oma värvidelt pisut rähne, kuid on kaks ja pool korda kogukamad) sooritasid oma hommikust tualetti ning seejärel lendasi läbi kuuse oksi laastades pilvede poole. per aspera ad astra.
pesin siis sauna pealaest jalataldadeni puhtaks, pühkisin ja küürisin, nii et me saunaga pärast kolme tundi madistamist ühtemoodi veest ja higist nõretasime. nüüd lõhnab saun pisut sokipesuseebi järele, sest puidupesuvahendil oli just selline lõhn. aga seinad on see-eest heledad ja värsked! üheteistkümne paiku nokitsesin südamerahustuseks pisut tööd teha. aga kella ühe paiku oli kindlasstiiii rannaaeg. vantsisin iga keharakuga selle suve soojemaid ilmu nautides mööda lõhnavat männimetsarada mere äärde, mis oli nii ülerahvastatud, et liiva laulmist taldade all ei kuulnudki. ma vist ei ole ikka päevitajainimene – olen püüdnud seda hoogsalt viimaste aastatega harjutada, kuid ikka on liiga palav ning ühe koha peal tegevusetult paigal olla on väga raske. uni ka kummalisel kombel ei tulnud ja isegi lugeda ei ole mitte üheski asendis mugav. ah jaaa… hakkasin oma vene keele taastuletamiseks lugema pasternaki “doktor živagot”. on täitsa talutav, eriti kui saab kellegi käest jooksvalt mõnd sõna küsida. rannamõnude juurde tagasi. vesi oli aga ületamatult soe! oleksin tahtnud vette jäädagi, kuid asjad olid valveta ning enda lainetesse unustamine oleks võinud kaotustega lõppeda. suvilas istusin veel natuke aiatoolis ja lugesin “cosi fan tutte” libretot, kuniks ujumisest märjad riideosad kuivasid ning püüdsin siis taas tööd teha, aga see on ju võimatu, kui peenar su järele karjub ja rohelus ning suvesoe sulle suvilasse sisse ronib. milline mõnus rahu! mõnikord on hea ka natuke üksi olla. mõtted ja emotsioonid said riiulitele laotud ja oli just see, mida kõige rohkem vajasin. linn ja inimesed olid mõtteist kui pühitud.
siis panin sätendava sauna küdema ning otsustasin ühe jooksuspurdi teha ja enne esimese puudelaadungi ärapõlemist tagasi olla. täpselt 20 minutit. seda on umbes 3 korda vähem kui tavaliselt, kuid seegi liigutamiseks hea. köetuna lõhnab saun soojade sokkide järele. mine võta kinni, aga ma vist juba harjun sellega. siis oli aeg ka peenrale anda, mis talle kuulub – vett, sest päike oli puulatvade taha pugenud ega kütnud enam. nüüd olen piisavalt oma mõtteid ja tegemisi erinevates vormides kirja pannud, et ometi kord alustada “cosi” kuulamist klaviiriga. siit tuleb jälle mozartilaks ja kui täistabamus on, siis on raske pärast sellist energialaengut magama jääda. olge muhedad ja homme on jälle päev.
märtsijänese kodukant 